Thursday, April 20, 2017

baariteraapia. andmisest.

Kaisa Selde mõtiskles, et tegi kooselu ajal aina süüa, puhastas, pesi, koristas, kuid tundis pidevalt, et vastu ei saa mitte midagi.

huvitav, nii pole ma kunagi asjale lähenenud. kui mõtlema hakata, siis on mul kahju olnud millestki jäävamast, millest hiljem raske südamega loobuma olen pidanud. näteks aeda istutatud lilledest, elule turgutatud tikripõõsastest, noortest õunapuudest. või siis hoopiski mu ühest suurest unistusest, tuppa ehitada lastud valgest kahhelkiviahjust. magamistoa roosilisest tapeedist. kõigest sellest, millesse olen pannud suure hulga oma hinge, usku ning unistusi.
puhas pesu, soe toit, puhtad põrandad, jah tõsi, ka sinna läheb ju tegelikult üksjagu armastust, aga see kõik on ajas kuidagi kiiresti kaduv, üle ning uuesti tehtav. siinkohal mõtlen, et isegi oma kehast ei ole mul kunagi kahju olnud, ka see saab ühel päeval lihtsalt mullaks.

kui suhe lõpeb, siis teate mida mina tahaksin kogu hingest tagasi saada? mida ma iseeendale mitte kuidagi andestada ei suuda? võtaksin tagasi kõik oma kummalised mõtted ja käigud, kõik oma kõige salajasemad soovid, unistused, hirmud, põdemised, millest teisele rääkinud olen. kogu oma suurima õrnuse. kõvasti käest kinni hoidmised. üheks kokkusulanud kehad. hinge ja silma vaatamised. need kõige soojemad ning lähedasemad hetked, mil meisse kogu hingest uskusin. oma kerguse, naeratused, armastavad silmad, õhkutõusmised, kogu selle parema ja ilusama mina.
kahetsen siis nii kohutavalt seda kõige sügavamat, haavatavamat, ilusamat, seda päris mina, mida nii naiivselt teisele lörtsida ning lõhkuda olin pakkunud. inimesele, kes seda kõike sugugi ei väärinud ega hoida osanud. inimesele, kes tegelikult ainult iseennast armastas.

tahan tagasi oma süsi!

6 comments:

Anonymous said...

selline fraas tuli kusagilt meelde: ära kahtese hetki, mis on sind kunagi õnnelikuks teinud.

soodoma ja gomorra said...

kõlab nagu eneseabiõpik. ma ei ole nii hea inimene. on kohti ja inimesi, kellelt tahaks tagasi. kohe väga-väga.

Anonymous said...

Ma saan sellest soovist suurepäraselt aru.

Aga see meeletu tulbimeri, mis minust maha jäi, on mu endise elukaaslase s6nul talle igakevadiseks meenutuseks 6nnest, mida ta hinnata ei osanud.

Mina aga olen vahepeal loonud uue aia.
Raputanud endalt maha viimasegi kibeduse- ja kahetsuseraasu ja otsustanud meenutada vaid parimat.
Aga ma ei ole mitte midagi unustanud ka halvimast. Lihtsalt valin parima. Alati.


soodoma ja gomorra said...

Ja kui poleks Exlife'i, siis mul oleks.sind ehk keerulisem mõista. Temaga kooseulst meenub ka vaid palju ilusaod hetki ja head. Ja tagasi ei tahaks ma temalt midagi. Kõige meie juures on ta selle mu päris minuga kenasti ja lugupidavalt ümber käinud /kui siis üks asi mille.siiski võtaksin, aga las.see jääda:)/ eks.see vist tuleneb sellest, kuidas argipäevas on sinuga käitutud.

Nell said...

Mina igatsen ka enda ressurssi, mida oma eelmisesse suhtesse panustasin. Nii enda aega, remonditunde, tehtud plaane, koos unisatud unistusi. Kuna tema käitus minuga väga lugupidamatult (et mitte öelda nagu viimane tropp) siis jääbki see nõme lõpp ilusaid hetki üle kaaluma. Ma olen küll ammu edasi liikunud ning uusi plaane ja elusihte teeme ammu koos hoopis toredama inimesega aga eks need armid minevikust natuke mõjutavad uusi otsuseid siiani.

soodoma ja gomorra said...

kummaline on jah see, et arvad justkui küll, et üksjagu aega möödas ja aedasi liikunud ja mida kõike. aga kui siis sarnase käitumisega kuskil ääri-veerigi kokku puutud, siis löövad küll kõik ohutuled kohe sajaga põlema ning oled hetkega mineviku ebameeldivas olukorras ja emotsioonis hopsti tagasi. nagu eile oleks olnud.