Monday, April 25, 2016

TäisKuu

Ma armastan sind ja tahan sinu kõrval ja sulle toeks olla veel vägavägavägaväga mitukümmend aastat..

miks ma selles aegajalt kahtlema hakkan ja seda vägavägavägaväga uuesti kuulda tahan? kas see on taak? oma isast ja lapsepõlvest? oma enda elust? või juhtub see siis, kui lapsega koju jäädakse? või hoopiski siis, kui kellestki vägavägavägaväga hoolitakse?

... see on kahtlemata kõige lootusetum tõend, mida kaks inimest teineteisele anda võivad, lubada igaveseks ära oma armastus, otsekui oleks see võimalik...

igal juhul on peale seda alati tükiks ajaks vägavägavägaväga palju kergem olla.
/enne kui sa uinud, Linn Ullmann/

enne, kui ma uinun.

3 comments:

Emmeliina said...

jah

Anonymous said...

Küllap on nii, et me armastame kõige rohkem kõrvadega, ei usalda ise ennast ja teisi ka. Siis tahakski kogu aeg kinnitust, et see mida ise soovin, ikka oleks nii.

Anonymous said...

P.s Sinu mõtted on luulelised ja nii ilusad. Loodan väga, et kõik läheb seekord hästi./Dominica