Wednesday, April 13, 2016

minust on saamas indiaanlane


Mees sõitis mõneks päevaks minema ja mina olen kohe nii saamatu, et ei saa Suveplikat hommikul aeda viidud. õigemini olen nii mugav või laisk. või oskamatu orgunnija. et mina ei viitsi Beebiga nende turvatoolide ja paksude riietega sahmima ja rahmima hakata. kas magab või ei maga, kuniks me edasi-tagasi kimame. jne.jne. pigem hoian omi närve kokku ja jätan Suveplika koju.

toimetab teine siin köögilaua taga juba pikemat aega legodega ja seletab:
Vaata, ma kasutan käppimismeelt ja saan silmad kinni aru, kuhu karpi tükid käivad.
no ma ei saa ju alla jääda ning viskan palli talle tagasi: aga vaata, ma teen sulle indiaanlast, ütlen mina ning Beebit süles hoides tõstan imepisikese vaibal vedeleva halli legotüki varvaste vahel laua peal olevasse õigesse karpi.
Oota, ma proovin ka, hüüab Suveplika õhinal. viskab väheke suurema tüki põrandale ning veidikese pusimise järel saab hakkama küll.

mida kõike varvastega teha ei saa. selle kuu jooksul olen taas kord värskendanud oma oskust varvastega tulesid põlema panna ning kustuda. tekki sirgeks tõmmata. diivani patju ritta seada. jne. jne

homseks palusin siiski Troonipärija endale appi. Suveplikal on rühmaga väljasõit miniloomaaeda. ja ma ei saa ju oma saamatuse pärast teda lasteaiast päris koduseks jätta.
mitte, et temal selle vastu midagi oleks. 

4 comments:

Anonymous said...

nii tuttav tuleb ette :) aga mul polnud isegi pakse riideid ega beebit vabanduseks võtta. lihtsalt see kiirustamine, riiete valimine, kella peale hambapesu, autosõit....

sõime hoopis rahulikult hommikust..ja tegime sedasama (tavalisi koduseid asju), mis lõpuks on samuti nii oluline kuigi ei paista.
jõudu!

soodoma ja gomorra said...

ma ise mõtlen ka, et jumal tänatud, et minusuguse kõrval ta veel koolis ei käi:)

Kader said...

Ah, koduõpe on ka täitsa mõnus :)

soodoma ja gomorra said...

selleks puudub minul järjekindlus. see on mu nõrgim koht iseloomus, raudselt:) mul on tegemist kolm päeva järjest rohtusidki anda.