Tuesday, April 5, 2016

Ma=me.

Kui istung on juba poolteist tundi kestnud, ei kannata ma enam välja. saadan Mehele sõnumi ning saan vastuseks:
Õues?
Jap. Magab.
Kohe läbi.
Klaar. Ma pargis. Ma=me.

Tänane kompromisslahendus tuli ootamatult ning oli ehk esimese hooga pisuke keeruline nõustuda. just emotsionaalne pool tõrkus. õiglustunne. korraks ajas nagu natuke nutma ka. aga ei, ratsionaalne pool ütles siiski sootuks midagi muud.
lõppude lõpuks oli sel korral teemaks vaid raha. ning lahendus, et hakkan Suveplika ülikooli ja lõpukleidi jaoks raha kõrvale panema juba nüüd, mitte 15 aasta pärast polegi tegelikult ju väga halb tulemus.

istungil kohapeal ning vahetult peale selle lõppu too ootamatu kompromiss mind mõneti veel ärritas. mõistetav. kuid kogu selle protsessi vältel tundsin veelgi enam muret, kuidas Beebi ja Mees need tunnid hakkama saavad.
on nad seda väärt?

enda ja koduste pärast oli too kokkulepe seega siiski ainuõige. nüüd on vähemalt ühes kohas joon all. ning võimalikke kokkupuute punkte möödunuga jälle üks vähem. 

neli tundi hiljem hakkas kodus pea valutama. võtsin kohe pool ibuprofeni.
ootan, kuniks Mees koju jõuab. siis joob temaga koos väikse tassi koorega kohvi.

2 comments:

Anonymous said...

kas nüüd on lõpp sel lool ?
kas saab iile täpi peale panna ?

Paula said...

See raha pärast nõmetsemine teeb inimese nii väikeseks. Ma pean silmas seda teist poolt, kellega sa kompromissi tegid. Võib olla, et ma kujutan seda asja oma peas teisiti ette kui see sul oli, aga ikka... Küllap on see minu jaoks isiklik. Ma olen üle kümne aasta igasuguseid imevigureid näinud, et teine pool saaks 100 eurot kokku hoida ja oma lapsi mitte toetada...