Tuesday, April 26, 2016

Kevad ja tiss


Uskumatu, mis ühe aasta sisse ikka mahub. alles see oli. kui aasta tagasi valvasin veel üksinda, siis sel aastal valvame oma puud ja kevadet juba Beebi Pääsuga kahekesi. seisame temaga iga päev voodi peal, nina peaaegu vastu akent ning jälgime teraselt mängu. see kord ta juba meie käest ei pääse.
ausalt, enamus aega tundub mulle veel endiselt, et see kõik on üks suur unenägu. ja varsti ma ärkan.

mees sõidab täna jälle kuni reedeni töö asjus minema. kui tagasi tulen, siis värvime su juukseid.

hm, nice. isegi mõtlesin. aga kui ta tagasi tuleb, siis kahtlustan, et ka esimesed rohelised lehed on meie puul juba olemas. järgmised paar päeva pidi ju natuke sooja juurde andma.

Suveplika on taas kord kodune. nädal aias, nädal kodus. tõbine. tatine. täitsa õudne sel aastal. aru ei saa, mis toimub.

Suveplika järgi võiks vabalt ka kella ja kevadet keerata. kui ta pimedal ajal magab poole kaheksani, siis nüüd, nii kui valgemaks läheb ärkab juba mõnda aega hommikuti kuue seitsme vahel. tee või tina. isegi kardina panin sel aastal aknale ette, et prooviks siis. aga ei aita see ka. üllatus see muidugi pole. ta on alati selline nadi magaja olnud.
isegi Beebi magab ta enamus päevi üle. nii et vahet suurt polegi, kas majas on üks beebi rohkem või vähem.

üks päev siin palusin Suveplikat, et ole hea, vaata korra Beebit. mõne minuti pärast, kui nende juurde läksin, siis Beebi pahandas üsna häälekalt.
Mis teil siin toimub, küsisin magamistuppa astudes.
Ma ütlesin talle küll, et tiss kohe tuleb, tiss kohe tuleb, aga ta ei kuulanud, seletas Suveplika vastu.

vat siis, kes minust saanud on. praegu joongi teed piimaga, et oma lippu ikka kõrgel hoida.
aga kangesti tundub, et see Beebi tahab peenikest joont hoida. päris põnev. saledat last polegi mul kunagi varem olnud. teised kõik on ikka kilo kuus juurde visanud. ainult naljakas, et seejuures just see Beebi oli neist kõige suurema sünnikaaluga.

no ja Ruudi on endiselt sajaga teismeline. kuidas nüüd öeldagi...selline pisut kohtlane ja täiskohaga tülpinud.

vat selliselt. koduselt siis.
uskuge, aga mulle pole veel kordagi pähe tulnud, et tahaks miskit oma elu elada või üksi kuskile minna. või hommikuti kauem magada. või ... midagi muud, mis hea elu juurde käib. vahel FB näen, et oi, mis tore üritus kuskil toimub. aga samas tean, et toredad üritused ei kao ka aasta pärast kuskile ära.
küsite, miks ma sellest räägin? sest tegelikult ma nats ikka pelgasin ka, et äkki ühel hetkel siiski mõistangi, et tegin vea. nagu mulle siit ja sealt mõista anti. või suisa ose öeldi.
aga tühjagi, pole tõesti miskit rongi, mis kuskile ära kihutaks. kui, siis ainult aeg ise. ja see on paganama hea ja rahulik tunne. see teadmine. täna.
olengi kodus ja igavlen siin kohe täitsa mõnuga.

p.s Beebi Pääsu muide naeratab mulle juba teist päeva. täitsa personaalselt kohe. milline au!

No comments: