Thursday, December 10, 2015

Oma silm on alati see kõige parem kuusk

ja oma mees punasel aknal. ehk all keskmine.

Kuna mul möödunud pühapäeval oli siiski nii üüber halb olemine, mis isegi õhtuks järele ei andnud. samamoodi nagu tuulgi, mis tol päeval vähimatki vaibumise märki ei ilmutanud. olles sedavõrd pöörane, et pelgalt aknast välja vaadates südame pahaks ja pea ringi käima ajas. siis pühapäeval me mehega ikkagi toda Maailmakuulsat Kuuske vaatama ei jõudnudki.
samas kui olin viimaste päevade jooksul erinevates saadetes Estonian Voices ühe lauljatari Kadri Voorandi ära märganud ning peale selle FB-s ka nende jõuluhõngulise kontsertsarja kuulutust näinud. millel kirjas, et esimene kontsert saab toimuma Rakvere kirikus. siis hakkas just sellest idanema väike salaplaan ja lootus, et ehk õnnestub hoopiski sel päeval need kaks kärbest ühe hoobiga tabada.

kuna midagi kinni panna, ära osta, ette ja ära lubada ma oma praeguse ebastabiilse enesetunde pärast juba ammu ei tihka, siis oli nagu boonus, et tundsin end eile siiski üle ootuste paremini ja hästi, et see sõit ja elamus ette ja vastu võtta.

Rakvere kirik on mulle alati meeldinud. selline armsalt pisike ja mõnusalt kodune-hubane. pisut rõske ja jahe ning pikemaks istumiseks ehk mitte kõige sobivamate istmetega. nagu nad kõik. aga see on paratamatus. egas kõike head korraga siin ilmas kah ei saa.
samas. ma pole teab mis sage kirikukülastaja. samuti ei tea ma kirikutest ja nende arhitektuurist suurt midagi. seega ei oska ma ka arvata, kas see, et Rakvere kirikus on lisaks esimesele rõdule veel ka teise korruse oma, on pigem erand või reegel. aga mulle see igal juhul millegi tõttu väga meeldib.
veel meeldis, et postide küljes olevatel küünlajalgadel põlesid päris küünlad. ning kontserdi ajaks süüdati küünlad isegi kuusel. lisaks tegi olemise ja meelolu ning kontserti sisseelamise oluliselt õdusamaks ja lihtsamaks liigutus, kui esinemise ajaks kustutati kiriku tagapool olev valgustus.
esimesel hetkel, kui kuuik "lavale" tuli, häiris mind liikmete sedavõrd erinev riietus. küll pidulik (eriti naistel ja just see üks seelik), aga omavaheliselt kuidagi nii kokku-/kooskõlastamata. ning kuigi üsna kiiresti see tunne enam ei häirinud, siis tagantjärele mõeldes oleksin vist siiski soovinud nende väljanägemises näha mitte just koolivormi, aga kasvõi mingitki ühendavat joont või detaili.
kavast nii palju, et see polnud kaugeltki ülevoolavalt jõululik, vaat et vastupidi, selline piiripealne. aga siiski mitte nii kreenis, et suisa suveturneeks kätte minna. mehega arutasime, et vist oli pisut palju ka erinevate laulude miksimist ja töötlust. ma ei osanud siinkohal enese väljendamiseks kasutada tõenäoliselt jällegi toda kõige õigemat ja asjakohasemat sõnalist tarkvara, aga öeldakse vist kuidagi sarnaselt. loodetavasti vähemalt mõistate, mida sellega öelda soovisin. ehk teisisõnu, natuke enam oleks me mehega soovinud vahele kuulda ka nö tavalisi, ütleme igavamaid teada/tuntud viiside versioone.
aga muidu oli igati vinks-vonks. kavas ehk pisut liiga hüplik ja naaaaaatukene ahmiv ja laialivalguv. aga sellele vaatamata. põnev, paeluv ning nauditavalt/nakatavalt esitatatud.

peale kontserti vaatasime/pildistasime loomulikult üle(s) ka tolle ilmaime, mille pärast sõidu ette olime võtnud. mõtlesime, et vabalt võiks olla ka üks lahtiste akende päev, kus soovijad saaks end näiteks ühe või mitmekesi seespool olles pildistada lasta. siis proovisime ja tõdesime, et ka väljaspool kuju võttes annab efekti. kahju ainult, et kahekesi korraga samale pildile ja aknale ei mahtunud.

lipsasime läbi ka Berliini trahterist. mina jõin kakao ja mees valge tee. valge tee, you know? mina kuulsin küll esimest korda, et selline asi üldse olemas on. jagasime üksmeeles ka kolme väikest bruschettat ja sooja õunakooki.
kui enne minekut, arve maksmisel meilt küsiti egas meil Aqva kaarti pole. siis lõõpisime omakeskis, et kui linnaeluga kursis pole, saad linnakese ühes enam külastatavas söögikohas (muide puhtalt minu omavoliline arvamus ja väide) kohe sotti, kelle jalas linna püksid. muidugi ei saanud me siis enam pidama ning teravmeelitsesime veel edasigi, et tea, kas kirikus oleks kah nimetatud kaardiga soodustust saanud.

ühesõnaga. mis ma siin blogisen ja õelutsen. kokkuvõttes sai taas kord üks mõnus ja meeldejääv õhtupoolik. ehk siis võtaksin postituse ja eilse õhtu. ning minu poolest kasvõi terve elu kokku hoopiski ettekandele tulnud Veljo Tormise loo katkega:
...kui oled tundnud, võta tunne hoida...

mitte, et ma ise siinkohal muidugi parim näide oleksin. aga mõte iseenesest on sinilinnulikult ilus ja püüdmist väärt.

3 comments:

Emmeliina said...

tore, et Rakvere :)

Anonymous said...

ehk annab see seletust...
http://www.aqvahotels.ee/node/184613

soodoma ja gomorra said...

tühja, Berliini trahterist pole juttugi:)