Sunday, December 13, 2015

naiseks ja emaks olemisest. kümnetest küsimustest ja natuke pisukesest pettumusest, et ei oska nagu tahaks. kokkuvõttes siis aiast ja aiaaugust. hüplikult ning teemast mööda.

Nägin teda täna esimest korda nende kuude jooksul unes. näen praegugi sama selgelt, kui silmad sulen.
ta on pisike ja habras, aga seejuures selline tugev ja sitke. väikese näo, hea jume ja selge terase pilguga. tal on seljas väike uhutud heleroheline jakike ning peas väike valge munamüts. ta on hästi rahulik ning minagi tunnen enda sees sügavat rahu.
ainus, mis hästi pildiga justkui ei sobituks on ta pruunid silmad. kui ikka õigesti tundub ja näen. mida justnagu olla ei saaks. aga kes teab. võib-olla siiski. kingitus mõnelt kaugelt-kaugelt esiemalt või -isalt. näiteks.

mees armastab aeg-ajalt padja alla üllatusi panna. mõni õhtu tagasi leidsin sealt paksu raamatu: Kõhule pai! Ise ma seesuguseid tavaliselt ei osta. üldjuhul kipuvad need minu jaoks olema liiga ülevoolavad. ütleks isegi äärmuslikud. nagu mõni kook, mis süües nii magus, et iga ampsuga südame aina enam läikima ajab.
üldjoontes kvalifitseerub seegi raamat ikkagi sellise alla. aga kui tekst lugedes üleliigsest vahust ja sentimentaalsustest puhastada, siis leiab sealt siiski ka mõngagi huvitavat ja järeleproovitavat. pean seejuures silmas kõiksugu (jooga)harjutusi ja väikeseid nippe/soovitusi erinevate rasedusega seotud terviseprobleemide korral.
silma jäi aga kohe sissejuhatuse alguses üks lause, et: Meie, naised, ohverdame oma keha ja saame kingituseks tillukese imelise olevuse. ma loomulikult ei tea, mida ta selle ohverdamise all täpselt silmas pidas. muu teksti kõrval on muidugi ebausutav, et midagi sellist, millist emotsiooni too sõna minu arvates eesti keeles edasi kannab ja annab. ehk minu mõistes siis midagi paratamatut ning kannatustele viitavat, kui helget ja head. aga mulle tundub, et vaatamata isegi oma praegusele raskele ja kehvale olemisele ei tunne ma end seeläbi midagi ohverdavat. isegi oma sitavareseks olemise juures tundub lapseootus mulle oma keha kinkimise või ma ei teagi. võib-olla ka näiteks ilusa esmärgi nimel kasutusele andmisena. koguni siis, kui kõik ei lõpegi päris nende üheksa kuuga, vaid sellest jääb mälestuseks ka mõni hilisem venitusarm, lõige kõhule või veel sootuks midagi muud. aga keegi kõhukate kommuunist kommenteeriski, et ehk tule(ne)b autori sellekohane sõnakasutus hoopiski inglise keelsest sõnast offering, mis loob kohe hoopis teise pildi- suure armastusega kinkimine/andmine jumalatele... ehk tõesti. sest autor on kasutanud oma raamatus ka näiteks väljendit suumides, mida ma samuti ilukirjanduslikes raamatutes varem kohanud pole. 
aga raamatus on näiteks ka üks mind väga lummanud võrdlus, nagu rasedus ja sünnitus on justkui naiseks pühitsemine. hästi tabav ja ilus minu arvates.

kui juba naistekaks läks, siis tuleb meelde, et eile hommikul oli Tudeng mulle saatnud FB-i sõnumi: Quote põlva õdede poolt: Ma ei kujuta ette, et näeks oma poega kord poole aasta jooksul. Ma oleks juba ammu Tartusse külla tulnud. silmas on seejuures peetud Põlva haigla kirurgia osakonna õdesid, kus Tudeng selle aasta sügisest nädalalõputi tööl käib ning ööpäevaringseid valveid teeb.

haa, see teema on mind ennastki erutanud ja küsimusi tekitanud juba mõnda aega. vahel mõtlen, et kas mul on midagi viga, et mulle laste vabaks- ja minnalaskmine mingeid probleeme ei tekita. pigem vastupidi. see iseseisvumine ja kõik sellega kaasnev on äärmiselt põnev. see, kuidas tegelikult ühest ja samast kodust ja kasvatusest nii erinev tulemus tulla saab. 

konkreetselt saadud sõnumist, siis õnneks tunnen ja tean oma last. seepärast ei tundnud ma enda pihta ka ühtegi torget. nagu ehk ridade vahelt eeldada või järeldada võiks. sest ma ju tean. absoluutselt kindlalt. et ta ei oleks mulle midagi seesugust ilmaski saatnud, kui oleks raasugi peljanud, et seda must-valgelt võiksin vastu võtta/lugeda. või et see mulle kuidagigi haiget võinuks teha.
tean, et meis mõlemas on see tunne ja teadmine, et võime sääraseid tähelepanekuid julgelt teineteisele edasta või nende üle arutada ilma, et teema meid kumbagi südames puudutaks või riivaks. mis on äraütlemata hea äratundmine. sest kui tema söandab mulle säärase sõnumi edasi saata, siis annab see mulle üksnes kindlust, et meie omavahelise suhtega on kõik kõige paremas korras. meil on olemas see miski. see sügavam, tugevam, kindlam teadmine ja tunne, mis ei tugine/põhine nii ebakindlale pinnasele nagu, aga mitu korda sa...

muidugi vastasin talle täpselt niisamuti, et nii põnev, nii põnev. küsimus (küll mõneti laiendatult), mida olen endalegi viimaste aastate jooksul korduvalt esitanud.

täpselt sama põnev, erutav ja kümneid küsimusi tekitav, kui dokumentaal, mida mehega reede õhtul Artises vaatamas käisime. 

                                               Puhta Mõtte Ruum

oh, kuidas sooviksin sellest kõigest (osata. osata, nii nagu tahaksin ja mõtlen) kirjutada. aga kui me mehega nii ühest kui teisest juba ainuüksi tunde rääkisime/arutasime, siis enne läheks mitu Jumala päikest looja, kui oma mõtted paberile saaksin. ning see röövib mult juba eos i-ga-su-gu-se rõõmu ja pealehakkamise.

lõpetuseks tahaksin veel kirja panna, kuidas eile öösel enne voodisse ja magamaminekut külmkapi lahti lõin ning Cappuccino keefiri jõin (p.s Eesti parim toiduaine ja piimatoode 2015, kui keegi ei peaks enam juhuslikult mäletama). ma ei tea isegi miks, aga seda tehes tekkis järsku huvi, mida me külmik endas hoiab ja sisaldab. ning vaatamata sellele, et kapp polnud kaugeltki puupüsti täis avastasin, et seal leidub lisaks Eestile veel tooteid nii Soomest, Rootsist, Taanist, Inglismaalt, Norrast, Hispaaniast, Portugalist, Saksamaalt ja Itaaliast. 
ja ma mõtlesin, kas sada aastat tagasi oleksid inimesed osanud uneski näha, et nende sahvris võiks riiulitel seista kogu maailm. rääkimata külmkapist endast.

No comments: