Friday, December 11, 2015

enne minekut. kiiruga. ja vigadega. aga kes meist siin elus vigu ei teeks.

Täna ma tunnen, et mulle jääb Jaan Aru'st veidike väheks, seepärast utsitan end jaultuskäigule minekul tagant mõttega, et kui oled juba otsustanud 44-aastaselt viienda lapse muretseda, siis peaks ju ometi jaguma nii palju vastutustunnet, et oma tervise heaks teha vähimgi, mis minu võimuses, et lapsi muretsedes võimalikult kaua ja heas füüsilises ning vaimses vormis nende kõrval ka elus vastu pidada ning neile toeks ja abiks püsida.

joon oma raudrohuteed teelusikatäie meega, tundes end seda tehes umbes-täpselt nagu Sammalhabe. Olen juba ammu täheldanud, et tegelikult mu elu baseerubki suures osas lapsepõlvest ja lasteraamatutest saadud teadmistele, kohalejõudmistele ning tähelepanekutele. kõik hilisem on ainult nende olukordade äratundmine.
söön (täitsa teadlikult kusjuures) nüüd igapäevaselt graanatõuna, üldjuhul ka ahjus küpsetatud peeti/porgandit ning loobusin rauasiirupist. huvitaval kombel tunnen end seda tehes järsku juba kolmandat päeva märgatavalt tugevamalt (loe: peaaegu inimesena). on see nüüd sellest, et mu teadlikkus on hakanud vilju kandma. või siiski mõtlemisest. võta sa nüüd kinni. igal juhul, praegu ma sellel enam ei peatuks. muidu võin ehk juba homme oma suure hooplemise tagajärjel olla tagasi seal, kus suurema osa möödunud paaril kuul .täielikus ahastuses ja käegalöömise äärel oma täiesti olematust olemisest ja jõust, mille olemasolusse oma elus ma muidu nii iseenesetmõistetavalt suhtunud olen.

teemat vahetades, siis täna hommikul vaatasin laua taga, kuidas mees ja Suveplika üksteisele minuti või paari jagu vaikides silma vahtisid, teineteiselt hetkeksi pilku pööramata või järgi andmata. nooled lendasid, välgud sähvisid ning kilbid plaksusid. võiks öelda, et see oli absoluutselt käegakatsutav tsiviliseeritud sõda. ütlesin neile, et kui te vaid iseendid näeks, nagu noored kuked. mees ütles, et kaitsen Suveplikat. tegelikult olin vait ja nautisin. saate aru, selles oli mängu ilu. mul pole kohe täitsa kindlasti. ega kunagi. teadlikku soovi Suveplikat alati ja igas olukorras mehe eest kaitsta ja talle õigust anda, aga midagi Suveplika täna hommikuses veidi trotslikus ja altkulmu pilgus  meeldis mulle. tundsin ta ilmes sel hetkel ära midagi kahtlaselt tuttavalikku. midagi, mida oma elus juba näinud olen. mingi iseteadlikkus, sitkus ning julgus oma ohtlikumale ning ebakindlamale positsioonile vaatamata vastu astuda ning iseenda eest seista. nüüd ma tean, et see oli Arabella. Arabella pilk. samanimelisest filmist.
voilaaa, ega ma siis niisama räägi. ikka need lasteraamatud. näete ise, et tihti polegi rohkemat vaja. et tunnet ja mõtet edasi anda.

muidu on tore ja hea tunne see, et olen tänase seisuga juba välja mõelnud ka selle, mida kõigile jõulukingiks osta. nüüd ainult käin ja vormistan. ja nopin. ma ei tea, minu närvikavale/-kavatusele see kuidagi imehästi sobib. tõeline jõulurahu.
kui nüüd lumi ka maha tuleks. palju pole ju enam selle õige kohani jäänud.

ning samavõrra olen rahul, et viimased päevad olen suutnud isegi raamatut lugeda. ka see on minu puhul märk mingist rahunemisest.
mille sekka ikka muidugi vaidleme mehega lapse/laste kasvatusteemadel. ütleme nii, et mulle tunudb, et mehel tundub olevat (ülemäärane?) hirm põruda. läbi kukkuda? oma mark täis teha? seepärast läheneb ta kasvatusele märksa nõudlikumalt, süsteemsemalt ning järjepidevamalt. püüdes väga tugevalt kõiki olukordi kontrollida ning ohje kindalt enda käes hoida. kui mina tundun endale seejuures ta kõrval märksa jooksvamalt otsustava kasvatusmaneeriga. ning kahtlemata ka märkimisväärselt mugavam ja laisem. nii iseendale kui ka lastele esitatavate nõudmisete osas. mille juures ma ei karda isegi seda, et selle kõige juures pean endale ühel päeval ehk peeglist otsa vaatama ja tunnistama, et olen (vähemalt mõne lapse puhul) veits feilinud ja mõne teise arvates ehk endale pähe istuda lubanud. mingil põhjusel ka see mõte ei hirmuta mind kohe üldse. ma mitte põrmugi ei kahtle oma heaks emaks olemises. isegi siis, kui ma pole ideaalne. mis tähendab, et usun laste kasvatuses peamiselt armastusse. ja eeskujusse. ainult, et see armastus peaks sealjuures olema kindlasti see tõeline ja päris ja kogu südamest. mitte soovist või süümepiinadest hea vanem olla. ja ei mina usu, et kui see Õige olemas, saaks sellega kedagi ära rikkuda või hellitada. usun jah, eelkõige arusaamisesse. teise inimesse uskumisse, kuulamisse ning kohalejõudmisse. mitte nii palju vanema, suurema, tugevama oma tahte läbisurumisse ja jõusse. reeglitesse, mis mõtlematut kuuletumist ja täitmist vajavad. kõigile täpselt ühe puuga.
usun, et peame eelkõige aru saama ja uskuma sellesse, miks ja mida me teeme. mida meilt elus nõutakse või oodatakse.

muideks. sel samal põhjusel ei usu ma ka näiteks globaliseerumisse. ühtsesse Euroopa Liitu. või pagulaste integreerumisse.
kõiki ja kõike lihtsalt ei saa ühtviisi kasvatada. või aidata.

no vat. tegemist ja segadusi kui palju. aga huvitaval kombel tunnen end kõige selle virr-varri sees ikkagi kuidagi väga turvaliselt ja kindlalt.
põhiline on see, et me saame rääkida ning ma ei tunne end mitte grammigi üksi. isegi arusaamatustes ja ebatäiuslikkuses.

1 comment:

Anonymous said...

"44-aastane Monika Tamla saab üle pika aja taas emaks,"loen ma kusagilt
Tuleb välja,et ikka on neid ettevõtlikke ja julgeid.Tublid eesti naised.