Wednesday, November 25, 2015

Mõttes teiega

Viisin täna hommikul Ruudit kooli ja Suveplikat lasteaeda. Ja sattusin seda tehes varahommikusele ajahetkele, mil liiklus Vabaduse puiesteel oli häiritud, sest juhtunud oli too traagiline liiklusõnnetus koolipoisiga.
nägin ristmikul tee peal laiali kahte sinist lapse tennist, veoautot, palju politseinikke, osaliselt kinnipandud teelõike. ja kaetud keha.
millest piisas, et mõista. isegi delfit avamata.
et juhtunud on midagi. millele meist keegi mõelda ei taha.
see äng ja vaatepilt on saatnud ja kummitanud mind kogu tänase päeva.

tihti on seejuures tegu mitme teguri tobeda kokkulangemisega. ma tean. tean sedagi, et sellised õnnetused juhtuvad ikka ja jälle. kellegagi ja kuskil. aga see on lihtsalt nii kohutav mõelda. et millalgi täiesti suvalisel hommikusel hetkel heliseb kellegi telefon ja see keegi kuskil seal suvalises hommikus saab teada, et ühte ta last pole enam.
olete te vahel mõelnud, mis toimub sellistel õhtutel neis kodudes ja peredes?
kuidas hakkama saadakse? edasi elatakse järgmis(t)el päeva(de)l? 
kuudel ja aastatel.

ning see teadmine. et tegelikult mitte keegi meist. pole selliste telefonikõnede eest mitte iialgi päriselt kaitstud.

Siiras kaastunne poisi vanematele ja perekonnale!

6 comments:

Emmeliina said...

jah...

Sipsik said...

Jah. Ma pole ainsatki neist atiklitest täna avada suutnud, piisab pealkirjadestki. Ja siis seesama mõte, et saadad hommikul lapse kooli poole ja... Jah...
Ja ma tean, et selliseid asju ja palju hullemaid juhtub iga päev ja igalpool, kuid siiski... Ikka ja alati on see nii hirmus :( See, mida lähedased läbi elavad... Ei teagi kohe kuidas ja mis :(
Seosetu jutt sai aga tunne sees on masendav ja hüplik.

Anonymous said...

Olen sellise pere osa. Oleme saanud selle kõne. Sellest ei saagi üle. Vihkan väljendit "igas halvas on midagi head". Ei ole. Kõige halvem on olemas ja maailma lõpp on mingil moel läbi elatud. Kui aastad mööduvad, siis ei lähe paremaks aga koged äratundmist, et oled kartmatu. Midagi enam hullemat juhtuda ei saa. Tulgu, mis tuleb.

Maris said...

Ma sõitsin mööda hetkel, kui see oli vist just juhtunud ja politsei tõstis katte just üles, et pildistada ( ja minu õnneks olid autod ette pargitud tee ääres) ja ma keerasin teisele poole ja seal olid need tennised.
Ja see hetk oli õõvastav..
Ning järgmine hommik sõitsin ma mööda siis kui üksteist toetavad lapsed lahkusid sellest kohast kus see kinnikaetud keha lamas olles asetanud sinna küünlad..
Ja ka see tegi kurvaks..
Oeh

soodoma ja gomorra said...

Täna hommikul just mõtlesin, kui sellest "küünalde merest" mööda sõitsin. Et koolikaaslastele pakuti vajadusel psühholoogilist tuge. aga kindlasti oli sel õnnetusel ju ka pealtnägijaid.
Ma ei taha mõeldagi. mina siin juba kolmas päev ei saa pilti silme eest. mis siis veel need inimesed teevad, kes juhtusid samal hetel bussipeatuses seisma.

õõvastav ,just. on see õige sõna. mis sa selle kohta kasutasid.

tegelinski said...

Juba mitu päeva mõtlen. Et miks ometi...