Friday, November 27, 2015

kuidas kiiresti lahku minna. ehk kohtus. vol 3. nii (uskumatult) armas. kas pole.

Suveplika isa ostis mulle kunagi jalgratta, et saaksime Suveplikaga koos sõitmas käia.
oma hagis minu vastu väidab ta nüüd, et olen selle temalt omavoliliselt ärastanud, sest tema pole jalgratast mulle kinkinud/ostnud, vaid ostis jalgratta oma tütardele.
hoolimata sellest, et ta sel samal jalgratta ostmise õhtul mu emale sellest ise ka suure häälega kuulutas ning mul on olemas ka üsna mitu fotot, kus me Suveplikaga sama ratta peal istume/sõidame.

nüüd esitab kohus küsimusi mõlemale poolele, kus muuhulgas palutud, et: peaksin senisest selgemalt esile tooma jalgratta kinkelepingusse puutuva, sh sõlmimise aja.

elad ühe inimesega koos ja kui too ühel ilusal päeval sulle jalgratta ostab, siis ütled talle: aitäh, väga armas, aga ära hoidmaks võimalike hilisemate konfliktide teket, siis kas me palun vormistaks nüüd selle kohta kohe ka kinkelepingu.
kas kujutate ette, millise tunde ja mõtetega te sellise palve peale oma partnerile otsa vaataksite?
kas seesugune ettepanek ei kõlaks nagu nõuanne artiklist: 7 näpunäidet, kuidas oma partnerist võimalikult kiiresti lahti saada.
tahaks ma seepeale sama ka kohtult küsida. aga nii vist poleks ilus. tunduks liialt ülbe või nii. ja kas minul üldse ongi õigus küsimusi esitada.

anyway, see tundub mulle lihtsalt nii uskumatu, et ma pole siiani päris kindel, kas ma ikka millestki väga valesti aru ei saa/välja ei loe.

1 comment:

Anonymous said...

Ee-ee...ää-ääh---see on kõik,mis ma nüüd öelda oskan...