Monday, November 2, 2015

Esmaspäeval

...kuna kohtu tõlgenduses vägivald lapse ema vastu ei ole vägivald lapse vastu...

Ma ikka mõtlen, et nii saab tõlgendada vaid keegi, kes asjaga kohe sugugi kokku pole puutunud. keegi distantsilt, umbmäärane organ või isik, kellele jaoks mõiste laps tähendabki pelgalt nelja tähte valgel paberil.
viimased aastad ma muust ei mõelnudki, et kui ma ka iseennast ei austa, et sellises suhtes edasi virelen, siis pean suutma end kokku võtta ja suhte lõpetama laste pärast. lapsed tuli sellest päästa. nii kiiresti, kui võimalik. tundsin, et see pole enam mu valikute küsimus. vaid üks ja ainus kohustus. ning vastutus.
süüdistasin end alatasa, et olin lapsi niigi kaua iseenda jõuetuse, suutmatuse, nõrkuse ning oskamatuse tõttu lõhkuda lasknud.

jah, võin olla paranoiline ja seda kõike ise nii näha tahta, aga ma ju näen. kuidas Suveplika viimase aasta jooksul muutunud on. tema kiiksude ja meelekindluse tõttu on temaga ehk endiselt kesmisest pisut enam tegemist, aga ta pole enam kaugeltki nii närviline ega rabe. ei kata iga väiksemagi ehmatuse või hääle peale kõrvu kätega. magab nüüd päeva pealt oma valges voodis, mille talle mõni kuu tagasi Iskust koju tõime. küll veel meie magamistoas, aga siiski, oma voodis. tahab vanaema juures käia, aga tahab nüüd pool aastat hiljem peale siia kolimist juba ka koju tagasi tulla. peab küll mehega endiselt puhuti maha omi iseseisvussõdasid, aga kui haiglas olin, võttis oma padja ja teki ja ronis hommikul ikkagi tema kõrvale.
ning üks õhtul lasteias kasvatajaga rääkides kinnitas ka kasvataja mulle Suveplikaga toimunud positiivseid muutusi. ta seltsib nüüd kõigi lastega. tal on sõbrad, nii poiste kui plikade hulgas. on abivalmis ja lahke. ei muretse ega pabista enam, millal keegi talle täpselt õhtul järele jõuab. on hakanud paremini sööma. jne. jne.

mis tähendab. et mul tõuseb automaatselt vererõhk, kui keegi väidab, et vägivald ema vastu poleks vägivald lapse vastu.

et siis liigub. küll tasapisi ja kikivarvul. aga minu arvates siiski step-by-step paremuse suunas.
mina vähemalt usun sellesse.

ja Jumal tänatud, et võin vist samamoodi öelda ka oma südame kohta, mille uuringu tulemus väidetavalt näitas, et tegemist pole patoloogiaga. olen selle eest lõpmata tänulik. kohe südamest. tegutseb teine tõesti pisut omatahtsi, aga kardioloogi arvates võib südame suurem tähelepanu vajadus olla kinni minu organismis valitsevast kaaliumi ja magneesiumi puudusest.
hakkan võtma lisaks vastavaid valgeid vidinaid. kuu aja pärast siis selgub, kas ta rahuneb või. vaatab edasi.

4 comments:

karikate emand said...

No mõnede uurimuste kohaselt mõjutab pealtnähtud vägivald last veel hullemini kui kogetud vägivald. See on ka mõistetav, kuna hirmu ja abitustundega kaasneb sel juhul ka enesesüüdistamine. Ka laps tunneb, et tema oleks pidanud midagi tegema, kuigi täiskasvanule võib see tunduda absurdne.

Kallid Sulle, ja hoia ennast!

Katariina said...

Mul on hea meel, et sa südame osas selgust said. Pean ka endale meenutama vajadust magneesiumi ja kaaliumi järele (ning imestan, miks mu tark keha neid toidust hankida ei taha või ei suuda..).
Muus osas pean ka nõustuma.

Heli said...

Kõik läheb hästi! Olen täitsa kindel ;)

Anonymous said...

Olen vägagi nõus Karikate Emandaga. Olles elanud terve lapsepõlve ja veel pealegi aastaid sellises keskkonnas (ma ei saa isegi seda täpsemalt kirjeldada), võin öelda - see rikub ära kõik, mis selles lapses ära rikkuda saab. Ja seda ei pruugi olla võimalik taastada. Võib-olla kuskil on olemas sellised teraapiad, kuskil on olemas selline terapeut, kes just sellisele inimesele sobib. Ja milliseid ravimeid tuleks enne inimesele anda, et ta selle teraapia ka üle elaks...