Thursday, August 27, 2015

Vanaduse traagika ei seisne mitte selles, et inimene on vana, vaid et ta on noor



Ütleme nii, et ma teadsin esimesest hetkest, et huvitav ja tahan lõpuni vaadata, aga sama palju, et see juba läbi saaks. äärmiselt sünge, rusuv, halastamatu, alasti ja jõuline teema. etendus. lavastus.
Ma ei tea miks, aga mul tekkis etenduse lõpuks paralleel Hardo Pajulaga. ja tema kirjutatuga. isegi Maimik viimases Ekspressis meenus ja haakis end oma mõtteavaldusega justkui otsapidi teemasse. sa tead, et tal on õigus. neil on õigus. et see on elu. inimene. paratamatus. aga nii väga raske on seda kõrvalt kuulata ja vaadata. leppida. seda enam. et näed, jah. näed küll, aga lootus puudub. karavan läheb oma teed. ja sa ei saa mitte midagi teha. mitte midagi. siis tundubki kõige lihtsam kõige eest lihtsalt uks kinni tõmmata. selle ja selle ja siis veel selle eest. nagu see midagi päästaks. ei päästa. saad aru küll, et ei päästa. et petad end ja ainult põgened. niikuinii eest ära lõputult ei jookse. aga pealt vaadata on veelgi raskem. närvid lihtsalt ei pea vastu.

nii hea kerge oli, kui läbi sai. ainult, et liiga hilja. peale ühtteist jõudsime koju. ja enamus raskusest olin ikkagi endaga koju kaasa tassinud.
selliste etenduste puhul nad peaksid kaaluma võimalust alustada keskpäeval. et õhtuks mõju natukenegi väheneks. nõrganärvilisemad saaksid siis ehk parema tundega voodisse heita.

aga muidu. sissepääs oli armas. kiluvõileivad head. ekleer. mmm. ainult kohviga on tihti nii. et mõtlen, et kohv oma olemuselt on pretensioonikas. ei talu allahindlust. sinna peaks panustama. pigem olgu natuke ja väga hea. kui suur tops ja pea tühja.
saalist lahkudes oli kellelgi väga hea parfüüm.

1 comment:

Anonymous said...

See pealkiri andis lõpuks lahenduse/vastuse ka minu vanadustraagikale. Ja täpselt. Nii ongi.
Visnik