Tuesday, May 12, 2015

Taak

Kutsusin suured poisid emadepäeval enda juurest läbi. Tahtsin väga, et nad kasvõi korra tuleksid.
Tudeng viskas diivanile pikali ja ütles rahulikult: Mulle meeldib siin palju rohkem, kui Nõmmel. Hoopis teine tunne on olla, kuidagi täiesti vaba ja oma.

Tunnen ise täpselt sama. Enam ei pea hiilima, pea õlgade vahel, konstantselt valesti tehes ja süüdi olles.
Tuleb välja, et ma pole ainus, kes nii tundis.

2 comments:

Anonymous said...

Oi-oi, kui tuttav tunne, nii see pea õlgade vahel hiilimine kui ka vabanemine. Ja siis see arusaamine, et iseenda vabastamine on üks asi, aga et ka lapsed saavad end kohas, mis peaks olema kodu, tundagi nagu kodus, mitte tegema nägu, et on kodus...
Laste pealt paistab mõnes olukorras ikka kõige paremini, kas otsus oli õige või ei.

soodoma ja gomorra said...

Mmmmm...