Thursday, April 16, 2015

Neljapäeval

Enam ei pea kartma hommikuid. Õhtuid. Sappi ja solki. Maja ette pargitud autot. Või seda, et neile sissetungijatele politsei kutsutakse
Uskusin tõsiselt, et hakkan oma eelmist elamist taga igatsema. Kuid täpselt sellest hetkest, kui astusin sisse oma uue kodu uksest, ei tunne ma mingit hinge- ega tundeväratust, kui sellele tagasi mõtlen. Mitte kõige vähematki. Isegi siis, kui Suveplikat lasteaeda viies sealt lausa kõrvalt mööda sõidan.

Vastupidi, tunnen tohutut. Lihtsalt tohutut, saate aru. Kergendust ja vabanemist.
Isegi ei usu. Kuidas nii saab olla.
Mis paneb mind mõtlema, et kõiksugu ette põdemised ja kurvastamised on enese- ja ajaraiskamine.
Puhas mõttetus. Puhas mõttetus.

1 comment:

Anonymous said...

Õnne ja edu, lilli ja liblikaid teile!
Mul on hea meel, et Sul hästi läheb. :)