Monday, April 13, 2015

Kodus


Mees kinkis mulle sõidult tulles kehakreemi, mida olin pikka aega tervest maailmast lootusetult taga ajanud. Sõitis espetsjalna pealinnast 80 km rongiga ja tõi viimase ära. Ma ei tea, kuidas ta seda tegi ja selleni jõudis, sest kui temalt seda küsisin, siis ta ainult naeratas kavalalt. Mistõttu on mul nüüd alust arvata, et tal peab olema kuskil peidus üks must torukübar, millest ta mulle lihtsalt rääkinud pole.
Aga Jumalik lõhn, ma ütlen. Jumalik!
Nii armas.

Ja et ma heldimuset vist päris kokku kukuksin, andis ta mulle/meile lisaks ka kaltsuvaiba. Tema ema poolt kangastelgedel kootud.
Kodu sai hoobilt veelgi kodusem ja soojem.
Loomulikult näen mina selles vaibas märksa enamat, kui lihtsalt vaipa. Neis triipudes on minu jaoks hoolimist ja armastust. Aga mu praeguseid silmi ei saa mulle vist pahaks panna.

Kui nii edasi, siis mul on tunne, et pean vist hoopis kodus olemiseks puhkuse võtma.
Ma ei tahakski sealt praegu välja tulla. Tunnen end seal väga...kodus, noh. Esimesest hetkest peale.
Üle pika aja. Nii. Nii. Nii. Hästi. Ja enneolematult vabalt.

Muska

3 comments:

Anonymous said...

mis kreem see siis on, mis ilmast otsa on saanud? :)

kertu said...

ilmast pole, aga jube keeruline on seda kätte või siis Eestisse saada.
Ralph Laurent Romance kehakreem. Uudishimu eri, ole hea:)

karikate emand said...

Tore lugeda! :)