Friday, February 20, 2015

Värelus

Naine kutsub Mehe enda juurde. Mees saadab sõnumi, et võib tulla küll, ainult kauaks, kas natukeseks või peab ülikonna panema. Naine vastab, et kui tuled. siis juba. hommikuni. Pabistab, mis kole, aga mõtleb, et asjadel on kombeks minna niikuinii täpselt nii nagu need lähevad. Saab mõistusega aru, et põdemisel puudub igasugune mõte. Ja pabistab siis kohe jälle edasi. Kuidas Mees ennast tunneb? Mida Suveplika teeb? Kuidas Naine ise nende kahe vahel hakkama saab?
Ning kukub seejärel kolinaga auti. Iiveldab terve öö ja hommikul ei saa nagu suurt püstigi. Milline ajastus, milline suurepärane ajastus, mõtleb Naine. Voilaaa.
Mehel ja Suveplikal pole suurt valikut. Söövad kahekesi köögis hommikust ja räägivad juttu. Naine kuulab neid silmad kinni, selili madratsil kõrvalt toast ja hoiab end tagasi, et mitte õrnuse ja heldimuse kätte ära surra.

Mees küsib enne äraminekut, kas Naine leiaks ta rätikule ja hambaharjale koha.
Naine mõtleb, kas see on tõesti võimalik.

7 comments:

konn, lendav konn said...

No tõsti voilaaa!:) See ongi elu!

soodoma ja gomorra said...

Iga kord, kui ma näen "selliste" postituste all kommentaare...siis ma kardan neid avada...vaatan esmalt kaugelt...kissis silmadega....esimese hooga nime....siis pikkust.... ja siis hästi ääri-veeri...loen teksti..
Kas pole lapsik?

konn, lendav konn said...

Sul pole midagi karta!

Anonymous said...

Oi mulle meeldib selle blogi praegune toon (nii helis,kui värvis). (Kadi)

Anonymous said...

Aitäh, et jagad. Kõik õiged asjad ehk ongi lihtsad ja loomulikud.
Vinski ja Visnik on suhteliselt sama isik (krdi autocorrect :p) Päris Ülelinna Vinskiks ka ennast ei pea...

Visnik

Anonymous said...

Nii tore, et elu on Sulle päikeselisema külje pööranud! :) Et on mida ja kellega jagada.

karikate emand said...

Ilus, kullake! :)
(Olen nüüd tuttavate postitusteni jõudnud!)
:)