Thursday, January 1, 2015

Läks lahti

Usun siiski, et see aasta algas paljulubavalt. Kui eile õhtul hakkasime Suveplika tungival nõudmisel õnne valama, siis avastasin, et tina on, aga kulpi mitte. Ju siis olin selle millalgi oma suures koristamise ja kolimise tuhinas möödunud kuude jooksul minema visanud. Nördimus oli muidugi esimesel hetkel täiega nutmaajav, aga kui täna hommikul Selveris ainult kulpe ilma tinata müüdi, siis lugesin selle hoopis heaks endeks. Ju siis pidi nii minema. Ja tegelikkuses mulle ju meeldib, et õnn enne õiget aega valatud ei saanud.

Muide, Selveriga meenub, et kui midagi sellelt alanud aastalt soovin, siis seda, et mu maaailmas valitseks sel aasta täpselt samasugune vaikus ja rahu, kui tänasel 1. jaanuari hommikul Vabaduse puiesteel ja Selveris.
Äkki peaksin ikkagi juba sel aastal selle linna tolmu jalgadelt pühkima?

Suveplikale sai eile õhtul lubatud täna paar lumememme valmis veeretada. Praegu tundub, et sai vist viimasel minutil. Arvestades seda vihaveetorust kostuvat kolinat akna taga. Kusjuures, kõige tipuks tulid teised veel ka nii kenad, et olen ise ikka väga rahul. Ei mäletagi, millal viimati sai lumega mängitud, ehk siis, kui Ruudi veel väike oli. Võib-olla siiski ka Suveplikaga millalgi, kuigi tema titeajast ei mäleta ma suurt enamat, kui pidevat pool teadvusetut vegeteerimist, tohutut väsimust ja unevõlga.

Ja siis veel üks meesterahvas, kellega põgusalt trehvanud oleme. Muidu selline täitsa vinks-vonks ja elus, ainult et, jah. Kutsus tema mind lahkesti oma kulu ja kirjadega selleks nädalavahetuseks saare peale spaatama. Esiti andsin suure hurraaga isegi nõusoleku, aga siis hakkasin mõtlema. Või oli see põdemine, on sel üldse siinkohal palju vahet. Klassikaliselt pipardama. Andsin endale objektiivselt aru, et mis see muud sel hetkel oli, kui lihtsalt meeleheitlik soov korraks argipäevast põgeneda. Võimalikult kaugemale. Ära. Tuulutama. Chillima.  Unustama.
Samas, tasuta lõunaid pole ju ometi olemas. Ja ühel hetkel tuleb õhtu. Ja kuigi ma tunnen, et lehvida oleks ju pagana tore, siis väga lähedale ma endale veel kuidagi kedagi lubada ei taha. Pelgan, et võiksin endale seeläbi liiga või haiget teha. Või veel hullem, vihkama hakata. Seega otsustasin, et see poleks justnagu päris õige. Ei minu ega tema suhtes. Ning panin sajaga naist. See tähendab, mõtlesin ümber. Ja ütlesin ära.

Ja nüüd ma tõesti ei teagi. Mitte midagi enam ei tea. Ega saa aru. Mis minuga täpselt toimub. Ja miks.
Miks ma siis põen ja tunnen kergendust korraga?

7 comments:

Anonymous said...

Armunud.
Visnik

soodoma ja gomorra said...

Jah, aga kellesse:)?

Anonymous said...

Kõigepealt iseendasse/elusse, siis juba natuke kellessegi teisesse (et seda jagada) ja lõpuks on teadagi mis...
V

Katariina said...

See on nii väärtuslik, see iseenda leidmine ja taasavastamine. Täitsa hea ja normaalne on seda nautida ja mitte tahta kellegi teise vibratsioone veele ringe tegema. :) Head uut!

soodoma ja gomorra said...

Just. Just. Täna tean juba kindlalt, et tegin õigesti.
Head uut, teilegi!
Ja tänud, et olemas olete.

Anonymous said...

Sa kirjutasid et tahad sellest linnast lahkuda aga kuhu??

soodoma ja gomorra said...

No mitte Eestist minema. Miks see oluline on?