Monday, June 9, 2014

Sōbrannaga ära

Veetsin tàna terve päeva Sōbrannaga tema maal peenraid rohides ja lobisedes.
Peedid. Porgandid. Oad. Sibulad. Maasikad. Salat. Till.
Umbkaudu seitse tundi väikeste vahedega.
Mulle meenus, kuidas me malevas pidime mōned üksikud korrad pōllul kōplama. See oli nii kohutavalt ebameeldiv, sest mulle meeldib rohida kiirustamata ja korralikult. Aga seal oli igal vaol hind, mistōttu tempo oli meeletu, kuid tehti lohakalt ning nägin seepärast kohutavat vaeva, et töö kvaliteedi osas silmad kinni pigistada ning teistest mitte oluliselt maha jääda.
Seda täna meenutades ma lihtsalt mōnulesin. Nautisin ilma ja aega ja seda, et meil polnud kuhugi kiiret. Jah, ka rohida saab hingega, iga taime justkui hoolikalt umbrohust päästes.
Kuskil kaugemal kires aeg-ajalt kukk. Mis kōlas nagu tuttav hääl lapsepōlvest ja kaugest minevikust, mōjudes samal ajal kui viirastus ja vastuolu tehnika- ja internetisajandil.
Paari vihmahoo ajal istusime aluspesus aidakatuse räästa all, rääkisime juttu, jōime kohvi ning sōime Sōbranna küpsetatud leiba vōi, värske kurgi ja augulise juustuga.
Ōhtuks nägu ōhetas ning peenrad olid nii ilusad puhtad, et lihtsalt istusime ja vaatasime imetlusega, kuidas päike neile peale paistis. Isegi pilti unustasin kahjuks teha. Nii hea kasulik tunne oli.
Kümmekond saialille taimekest sain ka kingiks kaasa. Olen neid viimased viis aastat tulutult taga otsinud. Kodus istutasin need juba koos Suvetüdrukuga maja ette peenrasse maha.
Mälestuseks meie imeilusast pühapäevast.

No comments: