Tuesday, June 3, 2014

Sammuke lähemal

Ma ei vaja enam tablette ja rahusteid.
Soovin "kirjadele" alla kirjutada oma päris nime.
Süüa ainult õige natuke ja midagi kerget. Kohvil puutub järsku tõmme. Vein ei tundu enam üldse see parim. Isegi šhokolaad hakkab vastu.
Koguni silmi ei taha järsku värvida. Nägu on jah, kole plass, aga tundub ikka kuidagi hirmus puhas ja hea.
Selge ja kirgas. Ilma kõigeta.
Ainult kõrvarõngasteta ei suuda ma millegipärast olla. Need hoiavad mind koos.

Ja see uus pink. Trepil.
Usun, et just sellest võiks saada selle suve keskpunkt. Igal suvel on ju oma märksõna.

Nüüd olekski vaja veel pingi ette maha üht sinist kaltsuvaipa.  Laual olevate pegooniate alla kitsamat laudlina. Ja istmepatju. Triibulisi vist.
Lilli võib loomulikult alati rohkem olla.
Ning kõige krooniks ka üht klaaslühtrit.
Kõike seda täpselt nii veidike ülepakutult, et mitte ebamugavalt maitsetuks muutuda.
Aga täitsa vabalt võib muidugi juhtuda, et sellega sama hästi ka üle ääre põrutan.
Eks paista. Kuid karta on, et see pidu ja pillerkaar või sama hästi tohuvabohu ühel hetkel siiski olema saab.
Ja kui inimesed juba aia taga seisma kipuvad jääma, siis.... ma veel ei teagi.... kas hakkan end piinlikult tundma... või hoopiski raha küsima.

Samamoodi nagu ripsmed. 13 ja reedel. Juba niiongi.  Kokkulepitult. Olema saavad.
Sest muideks, täitsa normaalsed inimesed üllatavad mind nendega.
Kui nemad juba julgevad, siis pole ka mul järelikult ohtu oma väärikust kaotada.
Nii lihtne ongi. Seda enam, kui meeldivad.
Peale neid tundub mu kõhklev edevus mulle juba nii kerge ja õhuline nagu suvi ja liblikad.

Ja jumala eest, kui juba pulgad, siis miks mitte ka trumm. Tegelikkuses ei välista ju mitte miski, et sel suvel isegi oma küüned pikemaks ja suvisemaks lakkida lasen.
Kas usute, et seda on mu elus vaid kord varem juhtunud. Päeval, kui lapsena abiellusin. Siis ka õrnalt heleroosaks, sest rohkemaks mul tol hetkel enesekindlust ei jagunud. Ja seda räägib nüüd juba 42-aastane naine. Kelle ümber on segadust, emotsioone ja elu tänaseks rohkem kui küll.

Ja üleüldse, mitu korda ma nüüd elasingi?

4 comments:

Anonymous said...

mul on ka vaja sinistes toonides kaltsuvaipa :)

soodoma ja gomorra said...

No sa/ te ju kohe jōuate Eestisse. Pole probleemi.

Anonymous said...

:) Need ripsmed on kuni esimese hoolduseni veits harjumatud. Ei saa enam silmi hõõruda nagu vanasti ja näo pesemine, rätikuga hõõrumine on ka välistatud. Selline tupsutamise värk hakkab olema... Aga siis harjud ja... komplimendid ning hommikune "seebiseriaali nägu" peeglist kompenseerivad ;)
H. (46.a)

Anonymous said...

Niisama ütlen:
Elviina,kes elab Soomes ja kirjutab blogi "Elviina's blog"(vist)teeb kaltsuvaipasid ka neile,kes tahavad ja toob Eestisse,kui külas käib sugulastel.Mulle ta kunagi nii pakkus,aga mul polnud vastavat põrandat, oli mistralaadne jama maas.
murumutt