Tuesday, June 10, 2014

Ise ilu tegija

Hommikul autoga tööle tulles mõtlesin, et sõidan autoga. Käin tööl. Vastan kirjadele. Suhtlen. Asjatan. Isegi naeratan. Enda arvates vähemalt.
Õhtuti hoian Suvetüdrukul silma peal. Aeg-ajalt valmistan süüa. Küpsetan kooki. Panen pesu pesema ja viin õue kuivama. Triigin. Koristan. Panen asju ära. Hoian trepiesist korras. Kastan lilli. Niidan, kui vaja. Lõikan põõsaid. Rohin sutsu. Räägin telefoniga. Klõbistan arvutis.
Säilitan rahu ja tasakaalu. See pole raske.
Isegi välja inimeste keskele satun. Küll /üli/vähe ja suht vastumeelselt. Aga siiski, siiski.

Ühesõnaga. Toimetan. Olen elus. Elementaar-rohujuure tasandil.

Olen täiskasvanu. Olen vastutustunne. Olen mõistlikkus.
Aga mind ei ole olemas.
Olen keegi teine. Igaüks. Või siis hoopis mitte keegi. Olematu.
Täis kritseldatud. Kritseldada.

Sama hästi võiks mu visata prügikasti. Porilompi. Või aia taha.

Mis ei tähenda, et vajaksin kaastunnet. Mkmk...mul pole raasugi endast kahju.
Aega. Ja vaikust. Seda küll.

2 comments:

Katariina said...

JAAA!!
Kõndisin eile poest koju ja mõtlesin just, et mu pere on ju mulle armas. Ja ometi kõndisin ma meelsamini teosammul läbi vihma kodu poole, kui olin nendega koos mõnusasti kodus. Sest ma olin seal nagu tõrv meepotis. Igas mais ja ka detsembris sama teema: ei saa akut laetud, ainult occasional sutsud, et päris punaseks ei läheks. Ja kvaliteet kannatab.

B. said...

loen ja loen ja lihtsalt nii hea!