Sunday, June 29, 2014

Enne töö. siis söö (loe: palk).

Vōtan 13.48 kōne Tudengile Suvekuningriiki ja uurin, millega nad seal suures vihmasajus tegelevad.
"Just tōusime", saan unise vastuse. "Nüüd vaatame midagi endile hommikusöögiks ja peale seda, E vōttis kaasa kanüüle ja ōmblemisasjad ja... hakkame proovima."
Et nad üksteist (vōimalusel ka tuttavaid, pereliikmeid) nõeltega "torgivad", sellega olen jōudnud juba harjuda. Aga" mida vōi keda te nōeluma hakkate?", jääb mulle sel hetkel küll veel arusaamatuks.
"No vaatame mōne tüki liha ja ōmbleme."

Olen tōsiselt jahmunud. Minu arvates on see omamoodi fanatismi tipp: alles tapeet silme ees sessi tagajärjel keerles ja virvendas, kui vaevalt paar päeva hiljem nōeluvad häärberis šaślōkiliha.

Olen alati olnud kade inimestele, kes elus selle oma üles leiavad. Mōnele eriti ōnnelikule on see koguni sündides kaasa antud. Aga on see ju üks suur-suur vedamine, mis elule tohutult värvi, rōōmu, aga vajadusel ka lohutust juurde annab. Hea ōnne korral ka sissetuleku ja suurema vabaduse valikutes.
Midagi, mille otsa ma ise kahjuks komistanud pole. Vōi pole ma lihtsalt osanud (jätkunud julgust, enesekindlust) seda päris minu ōigel ajal, ōigest kohast otsida ega otsa vaadata.
Mistōttu on mu rōōm nüüd loomulikult sedavōrd suurem seda leidmist nii lähedalt pealt näha.
Sest nii imelikult, kui see ka ei kōla, siis lâbi oma laste vaimustuse, kordaminekute ja hakkamasaamise tunnen ka mina end märksa ōnnelikumana. Justnagu oleksin elus siiski midagi oma leidnud.

Kasvõi triikimise rõõmu...nii hea tunne on.

1 comment:

Anonymous said...

Ilus! Tänan jagamast!