Wednesday, June 11, 2014

Elust autos

Täna hommikul tööle sõites mõtlesin jällegi, et autoga sõitmine on võrreldav öödega.
Kuidas nüüd öeldagi, natuke nagu nihkes.
Peab hoolega kaaluma, kas tasub iseennast ja omi mõtteid seal ikka väga tõsiselt võtta.
Mina tunnen end teinekord roolis küll lausa kõikvõimsana. Seejuures ma pidevalt juurdlen, et millest see küll tekib, millised tegurid mu ajus end selliselt kokku miksivad, aga vastust pole siiani leidnud. Ja sel samal momendil, kui auto seisma jääb ja ukse avan, on fluidum ja tihti ka otsusekindlus hetkega kadunud.
Et nagu hommik oleks saabunud. Või nii.

Viimastel päevadel sõidan The Sun seltsis. Pean tunnistama, et piinlik on valgusfoori taha seisma jääda, aga vaiksemalt poleks ka nagu see. Ma tean, et auto peksab siis justnagu süda.
Aga mis ma teha saan, püüan siis lihtsalt mitte kõrvale vaadata. Vahel panen silmad ka kinni.



3 comments:

Anonymous said...

Tuleb välja, et Kertu on (sala)beib nagu Minagi :))
Ann

soodoma ja gomorra said...

Ma tean sedasi lennult ühte Ann'i: tudengi klassiōde.
Sina oledki?

Anonymous said...

Sry, tekitan siin segadust. Lihtsalt tundus viisakas minnes isiklikuks, kasutada ka oma isiklikku nime algus...;)
Visnik
(kuigi mulle meeldiks väga olla tudengi klassiõde. ka)