Tuesday, June 17, 2014

- - -

Ma vist vihkan purjus inimeste emotsionaalsust. Kuidas alkohol röövib tihti igasuguse austuse ja väärikuse. Iseenda ees ja teiste vastu.
Ma ei talu silmaotsastki seda üle igasugu äärte. Ülevoolavust. Märterlust. Kurbust. Lahmimist. Karjumist. Nuttu. Vabandusi. Lällutamist. Süüdistusi. Sadu kordi ülekorrutatud jutte. Loppis nägu. Sitasti ütlemisi. Maailma Suuremat Sõprust.
Ja kõige tipuks veel neid ahistavaid kallistusi.
Ma EI TAHA.

Igasugune tikust lahvatus, suur kõikumine, vahelduv vool, pidev ebastabiilsus: kõik see tõmbab mu kohutavalt tühjaks. Halvab. Tihti terveks päevaks või enamgi veel.
Seetõttu tundub mulle säärane kontrollimatus lihtsalt nii kohutavalt ülekohtune ja vägivaldne.
Need masendavad olukorrad, kui ei jäeta muud võimalust, kui vastikuks muutuda, sest kuidagi pean ju lõpuks ka iseennast kaitsma.
Minu jaoks ei ole miskit õigust ega õigustust teistest sedasi üle rullida.
Seda enam, kui olen väljendanud selgesõnalist soovi end sellest mängust kõrvale jätta.

No comments: