Monday, May 26, 2014

kõigest sellest. paekivimajast, armastusest ja moonidest.


Naine silitas tal pead ja ütles, et ta kirjutaks sellest oma raamatus.

Ma ei teagi täpselt, miks ma just sellega tahtsin alustada. Võib-olla seepärast, et see kõlas kuidagi nagu õnn.
Rahulikult ja rahulolevalt.

Minu nädalalõpp
Raamat ise on kirjaniku viies romaan. Kõik 1 ja 2 ja 3 ja 4 ja nüüd siis ka 5 on tõlgitud eesti keelde ja on olemas mu "raamaturiiulis" (mis osaliselt jookseb mööda seinaääri).
Põhjus, miks ma nad kõik siia ritta seadsin on selles, et kunagi julgesin välja öelda, et see on mu lemmik kirjanik. Muutunud on tänaseks nii palju, et lemmik ei ütleks ma enam kellegi ega millegi kohta, aga kirjaniku stiil ja teemad meeldivad/sobivad mulle endiselt väga hästi.
Tema esimest raamatut tavatsen kutsuda koguni iseenese piibliks. Seal oli/on palju abielu, laste, vanemate ja pereväliste suhetega seotud mõtteid, mis mind esiti oma otsekohesuses ja halastamatuses ehmatasid ja jahmatasid, aga siiski väga puudutasid ja sügavalt mõtlema panid. Ning tõtt öeldes assotseeruvad mulle tänase päevani paljud reaalselt nähtavad olukorrad just sellest raamatust pärinevate katkete ja kujunditena.

Kõik need raamatud on iseenesest väga sarnased. Ise usun, et kui ma ka ei teadnuks autorit ja keegi mulle raamatut ette lugenuks, siis tuvastanuksin kirjaniku esimese poole loetud lehekülje jooksul. Olenevalt raamatust, arutletakse neis kõigis vähema või suurema rõhuasetusega armastuse, perekonna, erinevate põlvkondade kooseksisteerimise, tühisuse, üksilduse, lootuse ja lootusetuse, möödarääkimiste, laste omavahelistest suhete, reetmiste, hapruse, lapse ja vanema vahelise (kohati raske) armastuse, leppimise, lapsevanemaks olemise probleemide ja keerukuse, süümepiinade ja oskamatuse teemadel. Tõenäoliselt millestki veel, mis mul siinkohal välja jäi.
No ja muidugi kirjaniku stiil, mis on minu arvates täiesti omanäoliselt isikupärane ja kähku äratuntav.
Viimase raamatu tagakaanel on öeldud, et kirjanik on "ebamugavid teemasid armastav". Jah, raamatud on kindlasti tõsise alatooniga. Aga siiski mitte muserdavad. Alati hõljub kõige kohal ka õhkõrn helguse, minu arvates ka lootuse noot. Võib-olla tuleneb see (vähemalt osaliselt) ka sellest, mida Õnnepaluga oma "Paradiisis" kirjeldas, et elu on hulka kergem, kui ei vaata mööda tõsiasjadest, vaid vaatad neile otsa ja võtad neid nii nagu on.

Tooksin raamatu ilmestamiseks välja ka mõned minu poolt roheliseks joonitud lõigud/laused:

* ilu
Simen ei olnud kunagi näinud ilusamat tüdrukut - ja näis, nagu ei puudutaks udugi teda. See tõmbas otsekui eest ära sellel, kes oli temast ilusam.
/Simen oli nimelt üks väike poiss, kes õhtul hilja ratta pealt kukkus. Ilus tüdruk juhtus teda nägema, tuli ta juurde, võttis poisi ümbert kinni, aitas püsti, pühkis salliga näolt rääma ja pisarad. Hoides ühe käega poisi, teisega ratta lensktangist kinni, saatis ta poisi õhtuhämaruses koju. Poisile jättis see kustumatu mälestuse/.
Mille /tüdruku nimi/ pani ratta aia najale, vaatas poisile otsa ja naeratas. Seejärel kummardus tüdruk tema kohale ja andis pea peale musi.
"Mina olen Mille ja sina oled Simen, ja ära enam nuta."
Siis keeras ta ringi ja läks ära.

Mille peale ma mõtlesin, et mõne inimese missioon siin elus võikski ju lihtsalt hea ja ilus olla. No kui seda sarmi ja võlu ühe inimese ellu juba on niisama kuhjaga kaasa antud.
Lihtsalt. Õigel hetkel ümbert kinni võtta. Lohutada. Pead paitada. Käest kinni hoida. Olla. Lähedal ja kõrval. Ilus sinna kõige juurde.
Ma usun, et see poleks siin elus raasugi vähem tähtis/oluline "amet" kui mõni teine.

* lapse põrkumine täiskasvanute maailmaga
"Ah, neiud päevitavad," ütles isa ja naeratas.
Alma /vanem tütar/ vaatas isale otsa. Tolle hääl oli veider. See kõlas võltsilt. Kõlas mänglevalt, olemata mänglev, vaid sunnitult mänglev.
"Teil on siin ju lausa lõunamaa meeleolu," jätkas ta.
Alma püüdis isa pilku tabada, nii et too näeks, et ta silmi pööritab. Või veel, lausa lõunamaa meeleolu. Mis tal hakkas? Aga isa ei märganudki teda, vaid silmitses üksnes Millet /noor lapsehoidja/. Alma jälgis isa pilku ja nägi, kuidas see liikus Mille keha pidi välkiirelt ringi - jalad, sääred, põlved, täpilised päevitusriided, käsivarred, juuksed, silmad. Pliu, pliu, pliu. Nagu oleks Mille keha kuulimäng. Pliu. Ja Alma nägi, et Mille laskis isal seda teha. Et ta lamas liikumatult ja lasi isal seda teha. Pliu. Pliu. See ei olnud uni. Alma nägi kõike täie selgusega.

Seda motiivi või tunnet on kirjanik edasi andud muide ka oma esimeses raamatus. Kas teil ei hakka seda lugedes kuidagi ilgelt vastik? Kuidas lapse juuresolu ja märkamine pilti muudab? Ja jumala eest, lapsed pole rumalad. Kusjuures mulle tundub, et sellised asjad tulevad kaasa kogu eluks, ajades öökima iga kord, kui see meenuma juhtub.

* unenäod
Siri /naine/ nägi und, mida ta hiljem Jonile /mees/ jutustas. Algul ei saanud too aru, mis selles naist nii kohutavalt erutab. Öeldakse, et unenägu püsib kehas seitse tundi / seda ütlemist kuulsin mina küll esimest korda/ - aga Jon ei saanud kuidagi aru, et naine võiks tema peale seitse tundi pahane olla näiliselt tühise asja pärast - mis oli pealegi unenägu.

See koht ajas mind oma äratundmises lihtsalt naerma. Minul on elus sarnast asja ette tulnud, kas nüüd küll ja küll, aga siiski üsna mitmel korral. Seejuures polegi ma olnud vihane alati konkreetse inimese peale, vaid pooleks päevaks on tugevalt häiritud suhestumine kogu maailmaga. Umbes sellest hetkest hakkab unenägu justkui lahustuma või vähemalt lahtuma.

* vabadus
...oma võime üle olla südametu, mis on, nagu ta aru oli saanud, võti vabadusse.........missugune peadpööritav, piire ületav, vabastav südametus.....

Ma siiski usun, et see on petlik. Lõppkokkuvõttes õnnelik see inimene küll olla ei saa. Või kuidas teile tundub? Mina vähemalt usun nii.

* lihtsam ja raskem armastus
Liviga /noorem tütar/ oli kõik hoopis teisiti. Jon ei olnud kunagi mõelnud, et Livi oleks raske armastada. Et temaga on raske kontakti saada. Aga Alma /vanem tütar/ oli arusaamatu. Nagu Hiina mõistatus.

Selle peale olen ka mina palju mõelnud. Mõtlesin enne, kui selle kirjaniku esimest raamatut käes hoidsin. Ja olen mõelnud ka peale seda.
Tõeliselt ebamugav teema, millest rääkida ei taheta.

* ja nüüd konkurentsitult mu "lemmik" koht:
Torshov oli meeldiv paik, kus ta ei tunne kedagi ja keegi ka teda ei tunne, ning avastas järk-järgult, et need varahommikused jalutuskäigud pakuvad talle neutraalset suhtlusringi, nagu Strindberg seda omal ajal kirjeldas. See kujutas endast inimesi, keda ta iga päev kohtas, aga kellega kunagi ei rääkinud.
/Vahepeal erinevate inimeste kirjeldus/.
Jon tundis ära kirjanikepaari, kes suundus hommikust sööma. Igal hommikul sõi abielupaar hommikust samas kohvibaaris /nii armas/. Vahel käisid nad käsikäes ja Jon oleks tahtnud teada, kas nad on oma eluga rahul. Jah, ta tundis nad ära, nagu nemadki tema ära tundsid. Kuid nad austasid üksteise privaatsust /kuulsite jah, austasid üksteise privaatsust, kui ilusti see kõlab/ ja kellelgi ei tekkinud mõtet, et võiks peatuda ja öelda "tere" või "kuidas läheb" või, mis veelgi hullem: "Vaat kui veider sind/teid siin iga päev kohata, kas elad/elate siinkandis?" /teate, see on mulle nii mõistetav, kuna on väljas käies ka üks minu suurimaid hirme: äkki juhtub, et keegi vastutulev "tuttav" tunneb kohustust minuga rääkima hakata. olen sel põhjusel isegi poe riiulite vahel "luurekat" mänginud, et jumala eest...aga ma nüüd jätkan raamatuga/. See oleks kõik ära rikkunud. Abielupaar oleks otsinud endale hommikukohvi joomiseks mõne muu koha ja Jon oleks otsinud jalutamiseks mõne teise paiga /täpselt mina/. Noogutus. Lahke (ent mitte kutsuv) naeratus. Neutraalsel suhtlusringil, mis oli muutunud Joni eelistatud (ning ainsaks) suhtlusringiks, olid oma kirjutamata reeglid. Ja põhireegel oli see, et ei püütud pilgu ega sõnaga üritada lähenemist ning püsisti absoluutse neutraalsuse piirides. Enamasti see õnnestus, kuigi mõned koeraomanikud kippusid piirist üle astuma.
.......
Jon oleks eelistanud vältida jutustamist, mis on koerapidamise loomulik kaasnähtus, mistõttu tegi ta Leopoldile /koer/ ettepaneku, et ka too piirduks koerte versiooniga neutraalsest suhtlusringist. See tähendas: ei mingit nuhutamist. Ei mingit nuuskimist. Üksnes sõbralik sabaliputus eemalt - ja siis kohe edasi.

Koera mul küll pole, aga täpselt sama olen mina kogu elu mõelnud lastega väljas käies, kui nood veel väikesed olid.

* naeruväärsus
Veel üks mu suuremaid hirme: näeruväärseks muutumine. Hirm, et magan midagi maha või veel hullem: ei saa ise arugi. Öelge mulle siis palun, kui see koht tuleb, eks?
Jon uuris Karoline /üks armukestest/ sõnumit. Kui vana ta õige on? Jon arvutas sõrmedel. Kaks aastat Jonist noorem. Nelikümmend üheksa? Ja kaunistab tekstisõnumeid smailiga nagu mõni väike hiiresabaga plika. Pisike Lolita. Mahlane suutäis. Jon naeris rõkkavalt. See oli kohutav. Smaili.

See on ikka väga karm, kui keegi peaks minust mingil põhjusel korraksi nii mõtlema. Mul tekiks selle peale kohe soov nöör kaela tõmmata. Nii. Kohutavalt. Häbi.

* hullus või teadlik põgenemine?
"Mida ta teeskles?"
"Hullust."
"Milleks tal seda vaja oli?"
"Et pääseda," vastas ta. "Et ainult pääseda. Mõtle kui suur vabanemine. Ma pääsen vaevast ega vastuta enam millegi eest. Ma ei kuulu enam inimühiskonda."

Ma nüüd päästan teid samuti. Läkski jube pikaks!


5 comments:

Katariina said...

Olen nõus.
Viimast käisin auuli raamatukogus nillimas, kuni õnn naeratas (ma enam koju raamatuid osta ei taha). Ka. Õnnelik leid, kõik läbi loetud ja tahaks veel.

Anonymous said...

Tundub, et tuleb lugeda! :) Tänud ülevaate ja tsitaatide-lõikude eest.

soodoma ja gomorra said...

Nii tore, kui on, kellele meeldib ja kes sinuga jagavad.

Bianka said...

Võib-olla loen, kuigi esmapilgul tundub, et see minuga ei haaku. Aga kes teab, kuigi ka nende raamatute puhul, mis mulle su lugemisnimekirjast meeldisid, mu sisuline arvamus ei langenud sinu analüüsiga kokku. Aga raamat meeldis teistel põhjustel. Heas teoses leiab igaüks oma :D (oumaigaad, vana mutt ja kasutab smailisid)

Anonymous said...

motteterad.wordpress.com

susapesa.wordpress.com/category/kirjasona/

namasteboondocks.blogspot.com/

polygonteater.blogspot.com

trakyllmaprokrastineerinj2lle.blogspot.com/2014/04/normal-0-21-false-false-false-et-x-none.html

danzumees.blogspot.com

pyynepealne.wordpress.com

teatraal.blogspot.com

leviolondingres.wordpress.com

T&K