Thursday, October 24, 2013

Lootust on. Või mis?

No nii, Tõelised Naised, teie ei peaks nüüd seda postitust lugema.....sest mina keetsin eile õhtul kodus e s i m e s t korda elus kreemjat kõrvitsa-porgandi püreesuppi.
Mehe ema ja õe poolt koju saadetud pooleteise kilone puhastatud kõrvitsatükk mulle palju valikuvabadust selles küsimuses tegelikult ei jätnudki. Aga ongi hea. Sest olen tahtnud selle supiteo juba ammu järele proovida.
Kui te nüüd imestate, miks ma seda lihtsat toitu varem pole kokku keetnud, siis näitaks vist näpuga eelkõige oma eelmisele elule ja seal valitsenud meeste totaalsele numbrilisele ülekaalule, suhtes üks neljale. Sest ausalt öeldes ei tea ma eriti mehi  või vähemasti poisslaps/noormehi, kes püreesuppe väga armastaks (või on see minu saamatuse küsimus, jumal temaga) Igal juhul, nagu paljudes muudeski küsimustes, olen oma vähene-puudulik järjekindluse ja tagantutsitamise tulemusena ka koduses toiduvalmistamises läinud üldjuhul lihtsama vastupanu teed ning peamiselt närvide, aga siiski paljuski ka aja kokkuhoiu mõttes püüdnud alati välja nuputada just neid toite, mida suurem enamus kodusolijatest siiski üksmeelselt sööks.

Huvitaval kombel on aga minu elus tänaseks sootuks vastupidine olukord. Mis tähendab, et mingitel hetkedel valitseb kodus koguni märkimisväärne naiste ülekaal (ülla-ülla). Millele lisandus nüüd ka ootamatult süllesadanud  kõrvits. Koos võimalusega.
Seega täpselt sobilik kombinatsioon, mis igati mu ettevõtmist toetas ja soodustas.

Kuna mina olen teadnud, et soovin seda suppi kindlasti koore ja merevaiguga, siis leidsin järgmise retsepti. Siit.
Foto supist nägi välja selline. Pole ju paha, või mis?

 
Maitses täpselt nii hästi nagu lubatud. Mina lisaks omalt poolt veel vaba käega  ka pruunistatud saiakrutoone. Loodan, et need nüüd ikka on need, mida mina nende all silmas pean (ahjus krõbedaks pruunistatud saiakuubikud). Ning mulle tundub, et ka see võiks sinna peale imehästi sobida.
No ja pruuni suhkrut lisan mina ka pea igale poole (kuigi selles retseptis seda ei eeldatud). Sellegi potitäie peale sai üks korralik supilusikas kindlasti. Minu arvates see loomulikult ainult parandas toidu maitset. Aga mis ma muud öelda saakski (kui et oli parem!).
 
 Tänase hommiku halb uudis on aga Suvetüdruku haiged silmad ja palavik. Vaat tema haigusi ma kohe kardan, sest need on mulle alati nii füüsiliselt kui vaimselt ülimalt kurnavad üle elada Seda põhjusel, et aeg on näidanud, et Suvetüdruk oskab võtta kõigest viimast. Kahjuks ei tee ta selles suhtes erandit ka haige olles. 
 

2 comments:

ingel said...

Nüüd ei ole ka minul enam mingit vabandust kõrvitsat pikemalt koridorinurgas hoida.

Heli said...

Ehk läheb Suvetüdruku haigus kõrvitsasupi toel hingusele? Loodan igatahes. Kõrvitsasupp on ju tõeliselt päikseline hõrgutis.