Tuesday, August 6, 2013

Raamatutest, tasakaalust ja rõõmust

Olen rahul, kui suudan taas kord rahulikult raamatusse süveneda. See tegevus on aja jooksul osutunud üheks mu parimaks stabiilsuse näidikuks ja mõõdupuuks.

Raamat, mille kohta Emmeliina küsis, kandis nime "Algarvude üksildus" (tervitused siinkohal Biankale, kes mulle raamatu pealkirjaga esimesena seostus, aresaadaval põhjustel, tahaks lisada).
Ega see nüüd teab mis üllitis polnudki, aga siiski suhteliselt kaasahaarav ja "kriipi". See oleks ehk õige sõna, kui peaksin raamatut siinkohal ühe sõnaga iseloomustama. Ning harva, kui mul tekib 50 lehekülge enne lõppu lausa vastapandamatu isu pilk lõpust kiirelt üle lasta. Et mis siis ikkagi saab.
Pisut tuletas raamat mulle meelde Vonneguti. Pani mõtlema, et kust kirjanikud sedavõrd iseäralike (ebanomaalsete?), isegi õudusttekitavate mõtete ja elukeerdkäikude peale tulevad? Ma saan aru, kui Dresdenis sõjapõgenikuna viibinud Vonnegut, kes peale linna pommitamist, kus surma sai kokku 25 000 rahumeelset tsiviilelanikku ja sõjapõgenikku (kellest enamiku muide moodustasid naised ja lapsed), veel väga noore mehena laipade põletamisel osales. Pole just raske ette kujutada, et selline mälestus/kogemus edasisele elule pitseri paneb ja suhtumist muudab. Arusaadav. Aga kõik need teised? Kas nad kolavad mööda vanu ajalehti või käivad mööda hullumaju? Või teevad seda ja teist ? Või tõesti tulevadki kogu selle hullumeelsuse peale täitsa ise?

Praegu võtsin juba kolmandat korda kätte Hvostovi "Sillamäe passiooni". Kummaliseks teeb minu jaoks selle raamatu just see, et tahaksin nagu vägagi seda lugeda, sest see on ladus ja mõnusalt tabava sõnastusega. Kuid seejuures nii muserdav ja raskemeelne, et iga loetud leheküljega taevas järjest maa poole laskub ja umbes peale viiendat-kuuendat lehekülge tunned end sellest kõigest nii allasurutuna ja läbipekstuna, et pead hinge tõmbamiseks raamatu (vähekeseks, tavaliselt küll terveks ööpäevaks) kõrvale panema. Samas olen mõelnud, et ehk see minus tekkiv mõningane " iiveldus ja tüdimustunne" ongi raamatule parim tunnustus, sest just seda "alati süüdioleva ja alandatud nõukogude inimese" tunnet ja ebatervet olustikku ju kogu raamatu kestel kaudselt edasi anda soovitakse.

Lisaks raaamatutele ja vaikselt sissehiiliva tasakaalu üle, rõõmustab mind selles suves ikka ja jälle Suvetüdruku suvine elulust ning ilusatest ilmadest ja Suvekuningriigist tulenev tervisest pakatav väjanägemine.
See on nii ehe, kui ta näiteks paljajalu värkelt keedetud kartul pihus mööda õue jookseb või rõngas ümber kõhu merevees kilkab ning end ühe koha peal pea kuklas ringi keerutab.
Suvekuningriik oma mänguväljakute, limonaadi, koogi, Kuursaali ja väikse suvise linnakesega on kaasa toonud ka ühe uue suvise maitse, nimelt kana. Lõpuks ometi polegi ainult pasta, vaid ka kana. See teeb mulle tohutut rõõmu. Kas ei kõla pisut tobedalt?Aga see teeb kõik mind lihtsalt lollilt õnnelikuks.
Kõige tipuks on Suvetüdruk avastanud Suvekuningriigis suvitades ka sauna. Lihtsalt imetore! Tema sõnade kohaselt käib ta seal auramas. Viimane nädalavaheus istusime väikese Suvitajaga laval kõrvuti ja aurasime kahekesi koos. See oli nii äraütlemata armas ja hingeminev.

Mõned vaated ja pildid Suvekuniriigist, Suvetüdrukust ja tema armastatud Suvekaaslastest ikka ka:



Ja kas pole, et selline kerge suvelõpu loidus ning augustiööde paks ja tummine pimedus on juba kergelt hinge ja sisse pugemas?
Täna on kohe tripsutamise tunne. Suvetüdrukuga näeme jälle neljapäeval.
Tervitused ja suur aitäh emale!

6 comments:

Bianka said...

Tänan tähelepanu eest!

Tekitasid huvi ja ilmselt tahan ka ise seda raamatut lugeda. Kusjuures teatud eas mulle Vonneguti vaimukused ja kalambuurid meeldisid väga, kuigi ma ta eluloolisi tagamaid ei teadnud. Hvostovi puhul on mul kahtlused, et ta armastab halba ülevõimendada ja see mulle ei meeldi. Nõukaajal oli ju ka elu ja minule isiklikult olid need parimad aastad, mis siis et ühiskonnakord mäda oli ;)

soodoma ja gomorra said...

Jah, ses suhtes olen sinuga täiesti ühel nõul küll, et olen isegi mõelnud, kas Hvostov keerab vinti teadlikult peale. Kuigi ma hästi nagu ei usu ka, ta paistabki loomult sellise raskemeelsena. Sealt kuskilt edasi tuleb juba Breivik.
Aga tänaseks päevaks olen juba arvamas, et äkki ainult nii saabki. muidu võid ju viisakat ja väljapeetud ning mõistlikku ja õiget juttu rääkima jäädagi. Tahad ikka, et tõesti midagi ühiskonnas käima läheks ja muutuks, siis pead ikka ebameeldivustunnet tekitavalt shokeerima ja üle võlli keerama.

soodoma ja gomorra said...

ah ja veel, ma nüüd lugesin su kommi üle ja pean ütlema, et vaimukusi ja kalambuure see raamat ei sisaldanud kohe mitte teps. Minu jaoks seostus see Vonnegutiga ehk seda kaudu, et Vonnegut võttis asju ka nii nagu need on. temas polnud kurjust ja otsest hukkamõistu. vähemalt nii mõtlen mina temast. lisaks vaimukustele ja kalambuurile. selles on sul jälle õigus. seda ta oli jaoskas.

Bianka said...

Oh, ega ma enam suurt sest raamatust ei mäleta, ainult üldmuljet, et oli vaimukas. Hakkasin juba kõhklema, et äkki ajasin autori sassi. Kontrollisin üle, ikka Kurt Vonnegut oli autor küll ja "Tsempionide eine" oli see tookord loetud raamat.

Mõtlesin, et loeks õige selle raamatu uuesti üle, ja vaataks, kuidas see mulle nüüd meeldib. Kuigi ma tavaliselt ei söanda noorepõlve lemmikuid enam uuesti lugeda. Kahju on rikkuda illusiooni :D

Aga Hvostovi raamat või ajakirjanduslik laineid löönud kirjutis võivad olla täitsa erinevat laadi. Ikkagi tekkis mul tema suhtes tõrge ja ma ei hakka tema raamatut lugema. Ma võtsin endale suvelugemiseks portsu teisi eesti meesautoreid, et vältida "naistekaid". Ja peab tunnistama, et esimeses mehes ma juba pettusin (U.Espenberg). Kuigi ma tean küll, et paljud mehed niimoodi mõtlevad, aga on siis selle peale vaja paberit raisata...

soodoma ja gomorra said...

Ma võtsin täna samuti ühe mehe ette - Mart Kadastik. Vaatab siis.

Bianka said...

Kadastiku raamatu kohta oskan kaasa rääkida, kui sa läbi saad :D

Lugesin "algarvude üksinduse" sisututvustust ja ilmselt pean nõustuma su määratlusega "kriipi". Oluline küsimus ongi selles, kas rohkem kõlama jäävad tegelaste veidrused või inimese üksilduse teema. See viimane pakuks mulle küll huvi.