Friday, July 26, 2013

Valust ja südamerahust

Häh, mulle on räägitud, et
antidepressandid peaks" töötama" juhul, kui hakkad tundma kahtlasi füüsilisi sümptomeid, mis sind pikkamisi enam öösiti magada ja päeval elada ei lase, kui sellest saab ühel päeval paanika ja sa arsti juurde tormad ja ka see sulle oodatud rahu ei too, kui sa ärritud lapse peale olukorras, kus sa tead, et see "tavaliselt" sind nii endast välja ei viiks ja peale seda vaevled tohututes süümekates, kui sa tõused hommikul üles ja sunnid end pool päeva selleks, et poes ära käia, sest see tundub nii kuradima vastumeelne ja koormav ja kui sa sellega siis lõpuks ikkagi hakkama saad, siis tundud endale kangelasena ja palju rohkem sel päeval nagu ei jaksakski ning samasuguse üüratu vägiteona tundub ka lihtsamast lihtsa koogi küpsetamine.
Ja sa tunned, et pole enam midagi koristada, puhastada, sättida, triikida, kuhugi joosta ega ujuda. Kui sa pole möödunud aastate jooksul kokku ka minema visanud nii palju (loodetavasti) tarbetuid asju, kui viimasel kahel nädalal.
Ja samaaegselt ei tundu kuidagi mõistlik olevat põgeneda ka  näiteks sportlikusse super vormi, et triatloneid läbida.
Või mõnda mujale äärmusesse ära pöörata.

Et siis peaks  "töötama". Usutavasti. Loodetavasti.
Kuigi too oodatud tulemus pole veel kaugeltki sellisel kujul minuni jõudnud. Nii kaua, et mulle tundub, et hakkan juba ka oma "uut" kannatust kaotama.

Aga ma siiski veel loodan, et mu "normaale sotsiaalne ja füüsiline närv ja vorm" taastuvad, palju rohkem ma neilt väikestel valgetelt vidinatelt ei nõuagi. Saaks kuidagi kergemalt poodi ja töölegi. "Valu" ja "rahutus" ei kao minust päris ära kunagi. Sellega olen ammu leppinud. See ei hirmuta. Sest kas ma päris ilma enam oskakski? Tahakski? Inimene on ikkagi oma harjumuste ori.

Ainuke, kellega ma viimase paari kuu jooksul naerda olen saanud on B. Eilegi istusime veel südaöösel poistega terrassil, jutustasime ja naersime südamest. Selline mõnus vaba möödaminnes äraolemine.

Täna õhtul tulevad B-le sõbrad külla. Õnneks on ta nüüd juba nii "vana ja suur", et enam ei pea keegi selleks kodunt lahkuma. Minul lubati isegi keset lauda istuda, kui ma tahan. Sest mind saab usaldada. Ma ei hakka kindlasti anektoote rääkida. R-l seevastu on natuke rangemad reeglid. Tema ei tohi rääkida, sest vastasel korral ta räägib surnuks. Sellega olen üldjoontes täitsa päri. Anektoodid on rangelt keelatud ja kui B ütleb taktitundeliselt, et R, sa võiksid nüüd tuppa minna, siis ta peab seda tegema. B küll ütles, et see on siiani reegel, mille vastu R alati eksinud on ja millele ta kunagi õigel hetkel ei allu. Aga täna siis uus võimalus talle seda proovida.

Muidugi pean ma veel selleks ka poodi jõudma ja lubatud asjad koju tooma. See teadmine vaevab mind juba ärkamisest saadik. Aga ma lubasin, sest B on tööl. Ja loomulikult teen selle ära. Diil.

Eilne kook ja kartulid on siin:

See käsi seal kuulub mu isale ja too suurepärase korgi ja "täida-end-joodikupudel" keset lauda on minu ärevuse vastane aksessuaar.

Retsept tuleb siit:
Põhi: 200 gr Digestive küpsiseid, 100 gr sulatatud võid, 1 sl fariinsuhkrut.
Kate: 800 gr kohupiima, 1 dl hapukoort, 4 muna, 3 dl suhkrut, 3 sl mooniseemneid, 1 apelsini mahl ja riivitud koor, 1 sl vaniljesuhkrut.

Purusta küpsised, sega sulatatud või ja fariinisuhkruga. Kata 26cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga (mida ma muide ei teinud), suru rainas vormi põhja ja äärtele (äärtele ma muide ei surunud, sest ei osanud). Vahusta munad suhkruga, lisa kohupiim, hapukoor, aplesinimahl ja riivitud koor, mooniseemned ja vaniljesuhkur (vanniljesuhkru ma muide unustasin, ma ei saa aru, kuidas see võis juhtuda, see oli ilmselt väike viga).. Vala põhjale ning küpseta 160 kraadi juures 1 tund (mina küpsetasin 1 h ja 10 min).

Täitsa ok oli, natuke palju oli ehk tunda riivitud apelsinikoore maitset.

1 comment:

Emmeliina said...

pilt on nii suvelik ja millised kaunid taldrikud ning veiniklaasid.
tarkust ja tervist!