Wednesday, May 1, 2013

Poisid


Mida ma imestan, kui ma imestan, kui ema mulle räägib, kuidas üks suurem poiss talle mänguväljakul üllatunult teatab, et see väike tüdruk teeb ju kôike seda, mida suured poisid.
Jah, tal on täiesti õigus - Itu valib vôimalusel alati poisid. Mida suuremad, seda parem. Ja jookseb ja kopib just nendel lakkamatult sabas.

Jah, mida ma siis õigupoolest imestan, kui ma ise tegin täpselt seda sama.

Minu jaoks tähendas lasteaed kaht poissi- Tõnist ja Indrekut. Suuri klotse, veelompe, võidujookse ümber maja, suurt harali okstega puud.
Pidudel tantsimiseks oli Tõnis pikem ja ilusam. Indrekuga jällegi oli põnevam mängida, temas oli  energiat, ettevõtlikkust ja tal olid elusalt säravad silmad.

Ka oma majast mäletan vaid poisse- Peepu, Marti, Loiti, Lauri, Henrit. Ja äkki oli too Sander. Kes poisse mu vastu aeg-ajalt üles ässitada püüdis, tuletades neile meelde, et nad mängivad ikkagi tüdrukuga.
Mäletan lõputuid luurekaid. Ukakat. Maja ees põlvili murul meisterdatud puust püsse ja mõõkasid. Laevukesi. Toda erakordset suve, kui kogu õu ja tänavad olid veetorude panemiseks üles kaevatud, mis meie laste jaoks tähendas erakordselt hoomamatuks ja põnevaks mullamägedeks ning labürintideks muudetud mänguväljakut. Kujutan ette, et midagi sarnast nagu Lazerzone või Paintball tänapäeva lastele.
Need esimesed kõrged punased tornmajad. Hirmuäratavalt aeglased ja krigisevad liftid, mida ma sisimas kartsin, sest kunagi ei teadnud, kes või mis sind uste taga ootab, kui need kuskil pimedas koridoris avanevad. Majade katused. Ühika tuletõrjetrepp. Lõputud rattasõidud. Lahtiste kätega. Kes suudab kauem. Pikad metallist torud/piirded, millel tasakaalu harjutades oli omandaud sellise osavuse, et võisin selle silmad kinni läbi joosta.Vaibakloppimispuud, kus pea alaspidi rippusime. Lumekindlused ja -sõjad.
Ja siis suss, too megapõnev raha peale mäng, kus metallist plönniga pidi kopikaid ümber lööma ning kõik, mis teisipidi õnnestus toksida, said endale.

Jah, poisid olid mu omaks võtnud. Vist seetõttu, et ma ei jäänud neile milleski märkimisväärselt alla.
Poiste elu oli põnevus ja võistlus.
See sobis mulle.

Jah, mäletan, olid siiski ka tüdrukud. Aga mitte ühtegi nime ega nägu.
Jah, mul oli tõesti ka liivaga täidetud plekist keksukarp. Mis oli ka ainuke tõeliselt tüdrukutemäng, mida siiralt armastasin. Kümme kasti ja klassi.
Vahel ka kummikeks.
Ja jällegi poisid, kes alati kiusasid, kui neil just midagi targemat teha polnud.

Tüdrukuid oli minu jaoks vahel lihtsalt vaja. Näiteks siis, kui sai mängitud värve või kapsast või alibabad. Aa, ja mädamuna mõistagi.
Need mängud olid hoopis põnevamad, kui lapsi rohkem. 

Jalgpall oli ainuke, mida ma poistega kunagi kaasa ei mänginud. Selles tundsin end tõeliselt kasutu, oskamatu ja üleliigsena. Ebamugavalt. Seda enam, et mõistsin, et selles mängus tajusid ka poisid, et minuga on midagi teisiti.

Poisid olid minu maailm.
Kuniks ühel päeval avastasin, et nendega koos olles on lisandunud ühtäkki mingi sootuks uus ja kummaline tunne.
Üks neist meeldis mulle järsku teistest palju rohkem.



11 comments:

neiud ärevil said...

Nii naljakas. Meil on sinuga päris piisav vanusehe, aga kõiki neid mänge mängisin mina ka ja just poistega. Ei kujutanudki ennast teistsugusena ette.Lisaks kõigele ma veel kaklesin ka vene poistega.Nägin kõike seda oma nooremas pojas, kui ta õhtuti koju tuli. Riided mustad ja katki. Ajas naerma, et käbi ei kuku tõesti kännust kaugele. Täna sai ta 25, aga seda poisilikkust on tal veel küll ja küll, kuigi on elus päris kaugele jõudnud. Minust sai aga 15 aastaselt korralik ja ontlik tütarlaps.

soodoma ja gomorra said...

Jaa, venelastega jagasime meie kah maid:)
Aga kas tänapäeva lastele need mängid ka midagi ütlevad?
Kas lasteaias neid "vanu" mänge veel õpetatakse?

neiud ärevil said...

Turvalisuse huvides ei ole oma lapsepõlve tegevustest rääkinud, aga tänapäeva lapsed mängivad siiski ka näiteks Haned, luiged tulge koju,mädamuna, värvipotti, keksu ja õpetasime just hüppenööridega hüppama.Neid olen mina ka mänginud.Pea alaspidi rippusid nad küll, aga ohutuse pärast korjati kõik need kaarjad turnimisredelid ära ja elu on poole igavamaks läinud.

ingel said...

Lasteaias õpetatakse ikka mädamuna ja keksu ja pesapalli ning kulli. Kirjakat ja noolekat ei õpetata. Ronimispuul ka ei riputa.

Mul endal ka rohkem poisid meeles, kõik need kampadevahelised võistlused, kus mina olin alati kloppimispuul rippuja rollis ja mida ma mitte kunagi ei kaotanud. Lumepallidega lasteaia tee lampide puruks viskamised, noorte kaskedega kiikumised, onnid metsas ja kõik sellised lood. Millegipärast tüdrukud mind väga ei armastanud. Eriti siis, kui saabus puberteet ja mina endiselt poistega hängisin, kõik jaanituled-diskod-peod - mitte kunagi üksi seina ääres oodates. Sellega seoses on alati kahetised mälestused. Halvad ja head.

soodoma ja gomorra said...

Haa, noolekas, kuidas ma selle unustasin!
Ja kõiksugu onnid ja metsad ja kiikumised kuulusid minul suvega kokku. Ja raksus sai käidud, siiani vahel süümekad, kui palju võõraid maasikaid me oleme eest ja ära söönud!

soodoma ja gomorra said...

Kusjuures, esimese suitsupakk sai samuti suvel vanaisa tagant tõmmatud, kes oli kõva suitsumees ja siis piima järgi käies ka uhkelt sisu järgi proovitud.

B. said...

mina mäletan ka kõiki neid mänge, aga sama selgelt mäletan ma lisaks poistele ka kindlasti tüdrukuid - sabina, noemi, inger, cätlin, irena, õnne.

soodoma ja gomorra said...

mina küsiks, kas "teie ajal" üldse poisse majas elaski?
"sinu" tüdrukuid mäletan ma muide väga hästi. isegi nimesid. kõiki neid.

B. said...

patrik, martin, toomas, margus. :)

soodoma ja gomorra said...

Patrikut tean, teisi nagu poleks olnudki.

tegelinski said...

jep, tore on ennast lapsepõlve mõelda. Aga kui proovida ennast mõelda sellise ohtlikku elu elava lapse emaks... kui mu tütreke praegu just roomab, ronib, hüppab, varjub... õnneks mul ainult pojad :)