Tuesday, February 26, 2013

Päevavaras

Alustuseks palun kohe, et kõik, kes tänast postitust lugema juhtuvad, seda kurjasti ja pahatahtlikult ära ei kasutaks.
Usun, et meil kõigil võib selliseid päevi elus ette tulla.

Hommik algas juba natuke ebatavaliselt. Käsin R-ga lastehaiglas analüüse andmas. Mis tähendab, et tööle hilinemine, võib öelda, oli tänasesse päeva juba eos sisse kodeeritud.

Sealt edasi põikasin sisse Statoili. Viimane aeg (loe: peale reisi) olen tööl käinud autoga. Olen kuidagi emotsionaalselt väsinud ja pole viitsinud end kokku korjata. Et siis täna taas autoga, nagu kunagi varasemalt, kui sain endale lubada kergema südamega raha tuulde lasta.
Võtsin besiini ja märkasin kassas silti - kohv ja kuus saiakest + kaks saiakest tasuta - 4.10 eur.
Kunagi sai Statoili kohvi joodud lausa iga päev. Nüüd ei mäletagi enam, millal seda viimati ostetud sai.
Et siis, kohv ja kaheksa saiakest arvele juurde.
Kui juba laiamiseks läks.

Tööl on praegu oluliselt rahulikumad ajad. Suur kiire on möödas ja kõik, mis päevakorral, julgen välja käia, paistab kontrolli all olevat. Vähemalt seni.
Et siis kino. Täielik lubamatus.
Enamasti ju lõpevad asjad siiski hästi. Eks ole?

Enesele petmiseks (või siis õigustuseks) veel sinna otsa teadmine, et kui ema niikuinii tööpäevad läbi Ituga toimetama peab, siis mu südametunnistus tegelikult hullu moodi piinab, kui pean temalt ka õhtul lapsehoidmises osas abi paluma.

Aga kinos käia ja filmidesse uppuda mulle ju niiiii tohutult meeldib (esimene rida seda siiski päris ei võimalda, tuleb tänase uue kogemuse põhjal ausalt tunnistada).
Et siis kirik keset küla. Kodusest poolest lähtuvalt.

Ja kinohommik. Kohapeal selgus, et veel Väärikate värk. Väärfilmid väärt publikule!
Täielik üllatus. Esimene rida. Üks vaba koht saalis. Mina must lammas väärikate hulgas.
Maagiline Pariis.
Üllatused jätkuvad. Sissejuhatus Anu Aunilt. Olete varem kuulnud näpuotsagagi midagi sellisest  noorest andekast tütarlapsest ? Mina küll mitte.
Vägagi meeldiv. Tütarlaps ise ja tema lühike kokkuvõttev tutvustus/selgitus, mida lühifilmilt üldse oodata. Erinevused täispika filmiga. Lühifilmi võimalused.
Edasi lühikokkuvõte ja sissejuhatus eelolevasse seitsmesse lühifilmi. Sisu ära ei räägi, aga juhib tähelepanu, millele tähelepanu pöörata ja mõelda.
Tuleb tunnistada, et filme on sellevõrra veelgi huvitavam vaadata.

1. Kõige lahjem. Point oli arusaadav, aga mulle tundub, et oleks saanud oluliselt põnevamalt lahendada.

2. Hõrk. Just niisama maitsev filmike nagu ma kujutan ette, et maitseksid kohv ja värsked croissanti saiad Pariisis.
Omamoodi unistus. Vedamine. Päris elus juhtub vist harva, et nii sarnased inimesed kõrvuti istuma satuvad. Ja ettetulnud olukorrast omakorda maksimumi välja oskavad võtta.

3. Kõige elulisem. Minu jaoks vaat, et kõige kurvem.
Mängus on laps. Mina ei suutnud terve filmi vältel kõrvale lükata olukorda ja maailma, millesse laps oli sattunud. Ja mis tast edasi sai. Vihma käest räästa alla.
Filmi tegija lähenes loomulikult muu nurga alt.
Aga ma ei saa seda endale pahaks panna. Mina vaatasin nii.
Kõige suuremat tolerantsust vajav lühifilm seitsmest. Minu arvates.

4. Kindlasti kõige raskemeelsem.
Lapsepõlve traagika.
Olen viimasel ajal aina sagedamini tabanud end mõttelt, et see on omamoodi "kuritegevus" lapsevanemate poolt, kui peame täiskasvanutena võitlema lapsepõlvest kaasa saadud komplekside või ka liig vara peale sunnitud vastutusega, mis saab pagasiks lapsele terveks eluks. Seda vanemate oskamatusest, suutmatusest, tahtmisest, nõrkusest või ka mugavusest iseenda ja oma eluga toime tulla.
Katkised tooruse ja kalkuse taha kapseldunud lapsed. Lastele niigi omasele halastamatusele veel lisaks.
Jah, enamasti kasvavad üles siiski pealtnäha "normaalsed" täiskasvanud, kel õnnestub end lapsepõlvest tulnud üksindusest/kõrvaelelükatusest, mitte mõistmisest,  kurbusest või millest iganes lahti rebida ja "ravida", vedamise korral sootuks vabandeda, aga tihtipeale vajab see siiski palju aega ja tööd.

Aga võisin praegu ka väga vabalt teemast kõrvale kalduda.
So what?

5. Läbi väikelapse silmade.
Jube väsitav oli see viir-varr. Tõesti. Milline kergendus ja rahu, kui poiss lõpuks nende pallidega sinna kõrgele, vabaks lendas.
Meie täiskasvanutena arvame teadvat, mis on lapsele parim. Jumala eest, annaks jumal mõistust teha vahet vajaliku ja iseendi soovide vahel.

6. Selle filmi lõpus ei suutnud ma pisaratele vastu panna. Ühelt poolt äärmiselt ülekohtune, teiselt poolt inimlikult mõistetav.
Tihti vajame järelemõtlemiseks, arusaamiseks ja mõttega harjumiseks natuke omaette olemist ja aega.
Väga ettearvamatu, ootamatu ja kindlasti ka ehmatav kannapööre keset filmi.
Usun, et kõik saalis olnud inimesed mõtlesid sel hetkel oma peades enam-vähem sarnaselt - mis siis nüüd saab?

7. Algas mõneti nagu muinasjutt.
Poole peal mõtlesin juba, et nii ei tohi ega saa ometi lõppeda.  see ei ole aus!
Ma ei ole muidu eriline õnnelike lõppude soovija, aga sel korral peaaegu, et nõudsin. Aga ei tulnud, õnneks:)
Täpselt nii nagu õnn võib ühel hetkel meile lihtsalt kaela sadada, võib see juba järgmisel hetkel sama lihtsalt käest libiseda.
Oli väga ehe ja tõeline.


Edasi ma nüüd ei teagi. Järgmine Väärikate hommik on 5. märtsil. Karikakramäng II.  Otsisin täna hommikul tegelikult  just seda filmi, aga oma kurvastuseks pidin nentima, et kinodes see enam ei jookse.
Kirsina tordil mõjuvad seejuures veel filmi külalis-sissejuhatavad abielupaarist režissöörid Katrin ja Andres Maimik.
Aga sellele ma praegu rohkem ei mõtle.

Ema helistas ja lubas, et saan peale tööd veel õhtul ujuma minna. Kui tahan.
No ma ei tea. Kui oleksin ebausklik, siis vist ei läheks?

Lõpetuseks palun veel kord läbi lugeda postituse esiemene lause.
Ma väga palun!

P.s Prantsuse kirjaniku ja Pariisi suure austaja Julien Greeni arvates tuleks Pariisist rääkida mitmuses, sest selles linnas peitub nii palju saladusi ja vastuolusid. Sügavale teadvusse on jäädvustunud ettekujutus kunstnike mekast, armastuse, õpetlaste ja intellektuaalide linnast või flanööride ehk hulkurite ja päevavaraste lemmikpaigast.

6 comments:

B. said...

aga kui loeb Ema? :)
ps. anu aun oli mu ellerheina kaaslane.

soodoma ja gomorra said...

Lisa süümepiinade tekitamine keelatud!!!

Anonymous said...

MISKI TULI TUTTAV ETTE.:d
http://indoneesiakarolin.blogspot.com/2012/12/vipassana-meditatsioon-ehk-kuidas.html

soodoma ja gomorra said...

mis nimelt?
mina seda mõistatust ei suutnud lahendada:)

tegelinski said...

Minule palun ainult õnneliku lõpuga... midaiganes. alates muinasjuttudest ja lõpetades filmidega.

soodoma ja gomorra said...

Tegeikult olen mina samuti hakanud paljusid asju sellest printsiibist lähtuvalt valima.
Mees on teinekord isegi vihane ja nähvab: sa tahad aina vati sees elada.
Aga milleks mulle negatiivseid emotsioone ja kurjust., kui annab kõrvale hiilida. Eks ole.