Friday, February 15, 2013

Ajast ja arust?

Ühel päeval, veel Lollidemaal, tahtis Itu peale lõunaunest ärkamist joonistada.
Rõdul maas rohu peal oleva teki peal oli minu raamat. Selle kõrval roheline pliiats. Teadagi miks.

Minul polnud Itule paberit anda. Itu pakkus, et joonistab raamatusse.
Täiesti mõeldamatu, oli mu esimene reaktsioon.

Ja tabasin end järsku mõttelt, aga miks? Mitte?
Kust üldse ja mis ajast pärineb too range arusaam, et raamatuid ei sodita!

Ehk vanasti, kui raamatud olid (väga) kallid, haruldased, valitutele. Valituilt.
Aga täna?

Võtame või tolle viimase "Igavesi sinu", mille ma suurest igavusest ja parema puudumisel siiski algusest lõpuni lugesin.
Kodus oleksin tõenäoliselt juba üsna alguses lõpu ära vaadanud.
Suur pettumus ja pahn.
Mitte ühtegi alla kriipsutust. Sellist raamatut ma ei mäletagi.
Mulle jääb absoluutselt arusaamatuks, kuidas saavad kaks eelmist lausa suurepärast lugemispala, mis viimati nimetatud raamatu ostmisel määravaks said, olla sama mehe poolt kirjutatud? Tundub lausa võimatu.

Ja andsin Itule pliiatsi.
Küll natuke raske südamega, kui päris aus olla, sest natuke imelik tunne ikkagi jäi. Mõned asjad lihtsalt on aegade jooksul nii sügavale sisse istutatud, et enam isegi ei mõtle, miks see nii on.
Sel puhul pole ma aga siiani sugugi kindel, kes kellele liiga tegi.

Ja kui palju on tänapäeval üleüldse raamatuid, mida sodida annaks?

2 comments:

tegelinski said...

Mina omal ajal ka ei lubanud raamatusse joonistada. Õnneks nad olid ise nii targad, nüüd mul terve virn lasteraamatuid täiendusega :)

kertu said...

:)