Tuesday, December 11, 2012

Vahel pean end lohutama sellega, et kes on elanud vales, armastab tõde...

Olen nüüd uue raamatu ja mehe lummuses.
Mis tähendab siis, et olen loomingu-, mitte persoonipõhine.
Mitte fänn, vaid vaimustuja.
Mitte pime ja armunud, vaid respekteeriv.

Järjekordselt selline, mille võiks pea üleni värviliseks võõbata.
Ma tean, et olen selle millalgi palju varem ostnud, isegi alustanud ma mäletan.
Miks ma raamatu käest panin, sellele mul praegu ühtegi mõistlikku seletust polegi.
Ju polnud siis see päris õige aeg. Veel.

Ema ütleb vahel, et tahan elada nagu raamatutes.
Olen sellele alati kõvahäälselt vastu vaielnud. Samas mõelnud, et miski konks selles siiski on. Ainult, et mitte päris õiges sõnastuses.
Täna läbi lume tööle sumabates sain aru, et raamatud on vist minu viis argipäevast põgenemiseks. Võimalus oma elu mängulisemaks muuta. Ehk ka jõudu ammutada. Vastu pidada.
Olen aru saanud, et kui millestki vaimustun, siis lähen rolli sisse nagu näitlejad, kes ühel hetkel ei pruugi päris täpselt aru saada, kust lõpeb mäng ja algab elu. Või vastupidi.

Sel perioodil näen maailma nagu filmi. Või lavastust.
Mitte ainult ei näe, vaid mulle tundub, et olen selles lavastuses ka ise osaline.
Selles raamatus on üks selline mõte: Ma ei usu, et ma leinasin, ma ei usu ka, et ma mõtlesin, ma ei usu isegi seda, et ma jälgisin või lavastasin iseennast - see kutsehaigus on mind kogu elu halastamatult jälitanud ja mult väga tihti minu kõige sügavamad elamused röövinu või need purustanud.
Äkki see ongi see, mida ema ütleb ja mina mõtlen?

Jah, tuleb tunnistada et see mulle meeldib. See lavastuses elamine. See on põnevam.
Vaatan ja näen hulka enam. Märkan olukordi ja inimesi. Nurki. Pisiasju.
Kõik liigub. Kõik elab.
Lisaks usun, et olen siis ka ise avatum ja ilusam. Naeratan rohkem. Vaatan inimestele otsa. Enda ümber.
Negatiivse poole pealt ehk ka veidi ebastabiilsem. rahutum. teravam. otsivam. tundlikum. haavatavam. kõikuvam oma meeleoludes.
Ka elu halvemad küljed joonistuvad siis kuidagi selgemalt välja.

Olen hakanud mõtlema, kumb mind sellistel raamatus -elamiste- perioodidel enam inspireerib ja mõjutab. Kumb käib sel vaimustumise hetkedel enne ja kumb pärast. Kas raamat ees ja reaalne elu järgi või elu enne ja raamat peale? Kas märkan ja jõuan millenigi, mida olen lugenud või  avastan midagi ja leian siis sellele kinnitust raamatust?

Kui  vaatan poes kümneid kleite, millest ükski kõige vähimalgi määral ei ahvatle ja siis ühtäkki äärmise kergendustundega avastan, kui imeliselt hea ja vabastav tunne on mitte ihaldada ja tahta, kas see tuleb siis sellest, et raamatus oli kirjas: Õnneks tõesti, see kurat mind enam ei kiusa. Tore, kui elus mõnestki kiusajast lahti saadakse". Või siis jõudsin ikkagi äratundmiseni ise ja leidsin oma mõtetele kinnitust raamatust?

Ma tõesti ei tea.
Aga see on hea.

Täna hommikul tööle sõites istusin bussis mehe kõrval, kes luges raamatut. Natuke naljakas tunne oli kotist ka enda oma välja võtta. Nii me siis sõitsime terve tee kõrvuti ja lugesime.
Tipp ja Täpp.
Ma ei julgenud teda väga vaadata. Ega raamatut, mida ta luges. Korraks piilusin silmanurgast, oli vist midagi ajaloolist.
Ehk tegi tema sedasama.

Üks peatus varem panin oma raamatu plaksti kinni ja toppisin kotti. Pool minutit hiljem tegi ta täpselt sedasama. Mina panin ühe kinda kätte. Tema ka. Teise kinda. Tema ka.
Sepapoisid, ma ütlen.

Tõusin püsti. Süda oli paha. Täpselt nagu lapsena.
Ses osas pole midagi muutunud.

2 comments:

Anonymous said...

Kas oled saanud ka lugeda tema ühe tütre päevikut,kes ei teadnud täiskasvanuni,et kasuisa on tegelikult ta isa,kuulsus ise?

soodoma ja gomorra said...

sa mõtled "kolm päevikut"?
Just sealt, kui ma hästi mäletan võtsin kasutusele mõiste "päise-jaluste veslus"
Olen lugenud. Väga hea oli.

Muide, Linn Ulmann on samuti üks mu suuri lemmikuid. Kõik ta neli eesti keeles ilmunud raamatut on minu jaoks suuepärased. Esimene pea, et Piibel.