Wednesday, December 12, 2012

Päeva käest öö alla

Ärkan juba mitmendat hommikut, varahommikut, hing haige. Ja enam und ei tule.
Kas ööd ja uned ei peaks olema pimedad ja pilditud, et saaks natukenegi hinge tòmmata?
Minu omad seevastu on reaalset elu nii puupüsti täis, et lõppeks veel isegi hästi, et kõigest uni.
Aga ma ei jaksa ka kogu aeg.

Paar päeva tagasi öeldi mulle ,et olen tugev. Juba jälle.
Ma tõesti ei tea, kuidas ma seda kuvandit loon, aga pikapeale hakkab see mõjuma nagu narrimine.

1 comment:

Anonymous said...

tugevust ongi vaja, et tampida.
peal.