Friday, December 7, 2012

Kingitus

Väljas on tegelikult praegu ikka võrratult muinasjutuline.
Ma ütlen, käige soojalt riides ja te näete enda ümber palju rohkem.
Mõelge vaid, mina uinun eile õhtul Tõnu Õnnepalu raamatu seltsis ja tema jalutab mulle täna hommikul täitsa päriselt vastu.
Ma oleks pidanud teda kallistama.
Tegelikult oleks täiesti piisav olnud ka vaid üks sõna - aitäh.
Tema on praegu Ituga meie õhtune muinasjutt.
Aga noh, liiga hilja jõudis kohale. Ja ma ei tea, kas ma oleks ikka julgenud ka.
Samas vahel tahaks ju neid inimesi tänada nende töö või olemasolu eest, kes oma tegemistega ka minu ellu midagi ilusat ja head annavad.

Muidu on Eesti ikka ses suhtes võrratu koht.
Kõik on käe-jala juures.


p.s lisan selle talvehommiku kaunistusesks ühe hoopis suvisema temalt pätsatud pildi. Üks mu lemmikutest. Minu arvates on selles pildis tohutu power!

Tunnen end sellega juba natuke nagu ahistaja. Või kooliplika, kes postreid seinale kleebib:)
Ma vabandan......vähemalt ma ise tean, et see pole kindlasti nii ja ma ei teinud seda pahasoovlikkusest.

5 comments:

Anonymous said...

ma loodan, et tal varsti midagi uut ilmub- muidu jäädki selle ühe küüsi... :)

Anonymous said...

Minu elu esimene ja ka viimane "fännipilt" kujutab mind ennast (khm, 39. rasedusnädalal)ja Jaan Tättet :). Ja ma ei ole kindel, kumma nägu seal pildil häbelikum on...aga nii hädasti oli vaja seda pilti teha :)
Visnik

soodoma ja gomorra said...

mina ei fänna, mina vaimustun:)

soodoma ja gomorra said...
This comment has been removed by the author.
Anonymous said...

tunded, ida elus raisatakse juhuslikele möödakäijatele ja unistustele.
see on nagu ökokatastroof.
tarbime asju, mida meil tegelikult vaja ei ole.
mõni tunnistab seda endale, teine mitte.