Tuesday, November 27, 2012

Simplicity

Minu kõige toimivam antidepressant on praegu raudselt füüsiline tegevus.
Kui ma neli päeva liigutada pole saanud, siis vajan öösel magama jäämiseks valget tabletti.
Peale ujumist magan üldjuhul hästi. Ja sügavalt.
Ilma igasuguste abivahenditeta.Kui kõrvatropid mängust välja jätta. Ilma nendeta ma ei saa. Nii rahulikku ja vaikset elu ei tule mul vist enam iialgi.

Täna tõmbasin siis üle mitme päeva nii kuis torust tuli. Täie rauaga 45 minutit jutti, pea kaks kilomeetrit  kokku. Üksi rajal, täie raha eest.
Elasin vees välja seda vastumeelset ülesannet, millega ma praegu juba mitmendat päeva tööl hambad ristis tegelema pean. Ja vist siiski ka mõningaid kodukorralduslikke momente, mis nädalavahetusel hetkeks taas kord jututeemaks plahvatasid, kuna ma sellega vist kunagi päris harjuda ega leppida suuda ning mis seetõttu teatava intervalliga minus aeg-ajalt ikka ja jälle pead tõstavad ja vastuhaku teele tõukavad.

Füüsiline rassimine on ses suhtes aga väga super, et elu on alati peale seda oluliselt lihtsam, sujuvam, kergemalt käsitletavam ning kõige tipuks ka ilusam.
Täna võtsin tassi teed ja pitsi konjakit veel õhtul preemiaks peale.

1 comment:

Anonymous said...

oh rutiin rutiin
nii tühi tegevus
nii nõme tampimine see ju