Saturday, November 3, 2012

Blogimaailmas on praegu väga popp ja aktuaalne iseennast õnnelikuks ... joosta, minu puhul siis

Mida ma küll teeksin ilma oma nõrkuseta ajakirjade vastu!?!?

Lahendus on harjumuste muutmises väikeste sammude kaudu. Kui soovid teha igal õhtul kolm kilomeetrit kepikõndi, siis milline on kõige väikeste samm eesmärgi suunas? 
Kõige väikeste samm on võtta igal õhtul pärast töölt tulekut kepid kapist välja ning panda need ukse kõrvale. " Nii ei hirmuta me oma alateadvuses asuvat psühhoküberneetilist (mis see veel on?) mehhanismi ära."

No nii pikka alateadvuse lollitamist ja sisseelamist minu kannatamatus muidugi üle ei ela, aga nii palju tõuke andis artikkel küll, et aitab ainult plaanimisest, millalgi tuleb see samm teha, kaua ma ainult mõtlen, et midagi tuleb enda keha ja vaimu tarvis ette võtta. Spets varustust mul muidugi ei ukse kõrvale ega ka selga panna pole, seega koukisin välja üle poisi vanad dressikad, teise pusa ja mütsi, iti õhukese krae-salli (mida ta keeldub kasutamast), jumal teab kelle mustrilised õhukesed villased labakindad, helkuri riputasin ka igaks juhuks külge ja suundusin õhtupimeduse varjus Nõmme tühjadele tänavatele proovisörgile.
Välja tuli pool tundi jooksmist?....sörkimist?...lontimist?...mis iganes järjepidevat kõndmisest vedike kiiremat liikumist.
Täna proovin uuesti, olles täiesti teadlik asjaolust, et teine ja eriti kolmas kord on alati palju raskemad.

Muidugi igatsen vähemalt korralikust jooksu- jopist ja ehk ka kinnastest, mis pole kogu loos otse loomulikult kaugeltki primaarne, aga toit maitseb ka ju paremini, kui hea välja näeb.

Muidu on nii, et täna hommikul tõi mees kohvi voodisse. Ma ütleks- vau, mõtetelugeja?

7 comments:

konn, lendav konn said...

Ühekülainimesed võiks ju ühisjooksmisi teha - algul nii, et sina teed näo nagu jookseks eest ära ja mina teen näo nagu ajaks taga, pärast vastupidi! Kepid pole olulised:)

soodoma ja gomorra said...

Siis sa pead küll SEBsügisjooksule minema, lõppude lõpuks üks küla kõik ja pealegi - valik ka oluliselt laiem.
Mina Sinuga võistelda ja võidelda ei taha.
Spordilaagrid on mulle lapsest saati vastikud.
Annan juba eos alla.
Sinu võit!

Kaur said...

Jooksu-jopi (jope), mis see oleks? Joostes hakkab soe, pakse riideid pole vaja. Jopet pole vaja ka -10C juures.

Aga moodne varustus on muidu abiks küll. Eelkõige sellepärast, et hoiab keha kuivana, ükskõik kui palju sa ka ei higistaks. Ei ole hullu kallis ka ega midagi.

Ja palju (laike) pealehakkamise eest!

soodoma ja gomorra said...

Aga äkki ma siis ainult kujutan, ette, et jooksen, sest mulle nagu kohati tundub pisut jahe ja näpud külmetavad.

Aga enne ma ei osta midagi, kui mingigi stabiilsus ette on näidata:)

Liis said...

Mina ka laigin pealehakkamist. :) Ja hoian pöidlaid-varbaid, et jaguks stabiilsust (kord aastas on ka ju stabiilsus, kui nii võtta? :P) ja näiteks on Sul kas või Kaur siinsamas varnast võtta, kes oskab soovitada häid jooksuvarustuse-poode ja -brände ja asju. :) Ise soovitan soojalt loomulikult Nõmmel asuvat Crafti esinduspoodi "Stopper". ;) Viimati kui läksin ja ütlesin, et üks nende toode oli Rademaris soodsama hinnaga müügil, tehti mulle sellele nipsust sama hind mis Rademaris. ;)
Aga selle "jopet pole vaja ka -10C juures" kohta ütleks, et küll Sa ise katsetad järele. Kord lähed liiga mitme kihiga õue, hakkab palav, järgmine kord lähed liiga õhukeselt riides, pead kiiremini liigutama, et soojem oleks ja nii kogud kogemusi ja tekib juba tunnetus, et mitu ja millist kihti mingi ilmaga tarvis läeb. :)

kertu said...

see "kord aastas on ka ju stabiilsus, kui nii võtta" on juba Itu rohujuure tasand:)

Väga armas Sinust, aitäh!

LegaalneBlond said...

Tühja sest jooksmisest :) Vaat kohvi voodisse, see on alles luksus mida nautida.Olen kade.