Wednesday, November 14, 2012

- - -

Pühapäeva öösel ütlesid mu närvid lõplikult üles ja sellega seoses  külastan sel nädalal mõned tunnid päevas haiglat, kus mulle tehakse mõned uuringud.
Mitte et ma enda pärast enam nii väga pabistaks. Ikka laste.
Kas nii juhtubki, kui saada lapsi vanast peast?

Palati suured aknad avanevad otse suure magistraali poole, kus vurab katkematu autodevool ja käib vilgas sagimine.
Olen kunagi elanud ristmiku nurgapealses majas. Umbes poole aastaga sai mul sest ööpäevaringsest mürast hullukstegevalt villand. Õnneks kolisime sealt üsna pea minema.
Ise päevast päeva selle virr-varri keskel kõndida on samuti parasjagu väsitav.
Kuid kõrgelt vaadates tundub too summutatud elu ja liikumine hoopis teises valguses. Uskumatult rahustav.
Huvitav, mis selle kõrgusega küll on?

Tänase mõõganeelamise tulemusena tunnen end nagu simulant.
Samas, kui ka homse protseduuri tulemus oleks sama, siis võtaksin vaatamata pisukesele piinlikkusele suurima rõõmuga vastu diagnoosi - närvid läbi.

Elu ja elamine pole minus kunagi varem nii suurt rahulolu tekitanud, samaaegselt ka nii ilus ja väärtuslik tundunud, kui täna.

Olen armunud mitte kellessegi, vaid, kuidas seda nüüd öeldagi...Elusse? Elusse nagu ta praegusel hetkel on.
aga,
Alati peab olema midagi, mis meil meie õnne täielikult nautida ei lase. 

Natuke peate mind Tõnu abiga veel taluma. Ta teeb mind lihtsalt purju.
Aga pool on juba läbi. Isegi 7 lk rohkem kui pool.
Kui kahju.

3 comments:

Moosisai said...

Närvid lihtsalt kuluvad, vahel on pingul nagu pillikeel ja vahel lihtsalt katkevad :)

Pai!

Liis said...

Minu poolt ka pai ja kõik head mõtted Su poole teele.

Anonymous said...

Mõnikord peame väga raskeid ja kummalisi asju läbi elama, et leida ennast "uuest" ja paremast kohast või siis ikka sama vanas ja halvemas kohas- see oleneb juba meist, kumma valime ...jaksu.
Visnik