Saturday, May 12, 2012

Vanad torisejad

Ma ei tea, kas "tänu" viimaste aastate pikkadele ja külmadele talvedele, või mis see on, aga mul on tunne, et ma muud viimasel ajal ei teegi, kui aina ootan.
Esmalt seda, et lumi kaoks. Siis seda, et kevad kevade nägu ja tegu läheks. Siis suve.
Ja kui see kauaoodatud suvi lõpuks tuleb, siis ootan sooja ja päikest. Ja ma ei tea, kas mulle ainult tundub, aga seda ilusat on siis ka nii korraks, et see on selle tohutu ootamise peale suisa narrimine.
Jah, tuleb tunnistada, et siis on viimastel aastatel olnud küll ilusad pikad soojad värvilised sügised, mis mulle iseenesest tegelikult vägagi meeldivad, aga neid minu mäletamist mööda kunagisi pikemaid kevadeid ja suvesid need päris ei asenda.

Täna hommikul tuiasin Ituga aias, paksud püksid jalas, punane talvemüts peas, villased sõrmikud sõrmes ja istutasin peenrasse värvilisi võõrasemasid. Koha valisn võimalikult aknale lähemale, et vähemalt toast vaadates natukenegi tuju tekitada.

Ise olen kurb, miks ma ometi siis ei muutu sutsugi positiivsemaks inimeseks, kuigi ma ju hullult endaga selles vallas tööd teen.

Aga pole ju normaalne mai keskel talvriietes õues käia. Või on?

2 comments:

Anonymous said...

Meil täna varahommikul tööl sarnane hädaldamine,ent üks meist käratas :"See on ju kõigest mai!No millal te olete teistmoodi maikuud näinud?Mis te tahate,mai ei saagi teistsugune olla.On natuke soe ja jälle tavaline mai.Nii on!"
Mnjah,ainus võimalus õnnelik olla on vähem tahta...:D

kertu said...

tead, Anonüümne, ma ei saa midagi teha, aga mulle tundub, et see "ainus võimalus õnnelik olla on vähem tahta" on kuskilt otsast sama vildakas, kui "tee tööd ja siis tuleb ka armastus".