Thursday, March 29, 2012

....

Ma aimasin, et eilne käik mind ärritab. Ei, ma lausa teadsin, et eilne käik mind ärritab. Ma üritasin sellele vastu hakata, end vaimselt ette valmistada. Mul oli piisavalt aega. Mõtlesin, et äkki mul siiski õnnestub. Aga loomulikult mitte. See ei õnnestunud, sest mitte kõik ettavalmistused pole määratud õnnestuma. Ka kõige parema tahtmise korral. Mõnes asjas leidub teadupärast ikka üks kand või varvas, mis kõik su enesepettuse hetkega põrmustab. Eriti need, milleks täielikult valmis olla tegelikult kunagi ei saagi.
Ja siis need nõrgad kohad ja need teravad torked, lausa väljakannatamatult väljakannatamatud.
Oh, kuidas need riivavad. Vihastavad. Mürgitavad. Ei anna asu.
Mul on alati peale selliseid kordi tunne, et tahaksin joosta. Joooooooooooooooosta. Maailma lõppu. Hingetuks. Vabaks. Lahti. Minema. Ära.

Loomulikult ei jäänud ma õhtul magama. Lamasin voodis ja peas vasardas üksainumas mõte - jumala eest, ainult mitte jälle neid piinavaid mõtteid, küljelt küljele vähkremist. Ma enam ei jaksa. Ei viitsi. Ma ei ole nõus, et lisaks halvale enesetundele, mida too käik endaga kaasa tõi, röövib see veel ka mu öö. Mu une. See polnud aus. Seda oli liiga palju.
Võtsin pitsi konjakit. Pool rahustit. Tegin õues isegi ühe suitsu. Vahel harva mõjub see mulle paremini kui alkohol. Mul oli täitsa ükstaspuha. Kuidas. Àga kuidagi oli vaja. Magama jääda. Ma ei tea, mis kombel, vist imekombel, aga lõpuks see siiski õnnestus. Tohutu kergendus.

Hommik oli endiselt tinaraske.....aga vähemalt hommik.
Söögiisu on kadunud. Süda kisub pahaks. Tavaline. See on mu lakmuspaber. Kindel märk. Kuidas haigetsaamise sügavust iseenese sisetundega tunda ja mõõta.

Tulin busssist koguni kaks peatust varem maha. Tundus, et lihtsalt pean kuidagi selle halva tunde endast välja saama. Jalutama. Värsket õhku peale hingama.
Väheks jäi.

Ja ma ei jõua hetkel ära tänada, et mul on praegu mu töö ja mu lõputöö ja need intervjuud ja....kõik see, mis... aitab mul põgeneda.

6 comments:

Liis said...

See võib kõlada nõmedalt ja klišeena, aga ma tean, mida te tunnete...
Ainult selle vahega, et mul ei ole selliseid hästitoimivaid põgenemisviise nagu Sinul.
Peaksin suitsu ja/või konjakit proovima? :/
Pai, kulla SK. Kõik läheb korda!

soodoma ja gomorra said...

Suits ja konjak pole kindel garantii!
Võib-olla oleks unerohi, ma ei tea, aga Iti kõrvalt ma seda proovida ei saa.
Minu vahendid on lihtsalt hetkel piiratud.)

Muidugi läheb korda, ma tean, see lihtsalt lahustub, aga ma tunnen, et ma lihtsalt ei taha neid negatiivseid emotsioone, ei taha ja kõik! Kõige rohkem vist isegi sellepärast, et need röövivad mu aega ja pühendumise võimet iseenda ja lähedaste inimeste tarvis, milleks niigi tänapäeva kiires maailmas aega napib. Oleks siis nii, et korra on halb ja siis on kohe jälle kõik ok, aga ei, tihtipeale jagub seda halba maiku lubamatult kauaks ja vot see teebki mind eriti tigedaks!

Moosisai said...

... see lugemine oli nii tuttavalt vastik, et ajas mul südame pahaks.

Emmeliina said...

see ei lähe kunagi päriselt mööda,
lihtsalt sa õpid sellega koos elama

Anonymous said...

minu väga hea sõber ütles kord, et nii hea on kui sa suudad vihastada selle peale, et su auto on must ja närvi minna selle peale, mida keegi su kohta valetas. seda omale teadvustades saad aru kui hästi sul tegelikult läheb!

Anonymous said...

pesin nõusid ja jälle tuli meelde. tahtsin lihtsalt lisada, et saan aru küll, et see kõlab samamoodi nagu "söö see keedetud kaalikas ära- aafrikas on lapsed näljas"

Tuleb välja,et ma ei oskagi oma peaga midagi mõelda- raadiomees ütles täna näiteks, et õnnelikolemine on otsus ja mitte mingi juhtumiste jada.