Wednesday, December 28, 2011

Paanika

Lähen täna Jaan Tammsalu juurde kõnetundi. Paar nädalat tagasi sai kokku lepitud.

Minuga pole eales varem midagi sarnast juhtunud. Ma pole eales varem midagi sarnast teinud.
Aga ma lihtsalt tunnen, et pean midagi ütlema. Midagi talt küsima.

Ma kardan. Näost punaseks minna. Et hääl hakkab värisema. Hakkan kokutama. Puterdama. Mida kõike.
Mul on tunne nagu ma teeks midagi väga valesti. Tunne, et põhjus minemiseks on liialt väike.
Ma olen ise liialt väike.
Ja lähen ikkagi.

Ma ei ole hulluks läinud. Mul on vaja.

3 comments:

Emmeliina said...

...selleks, et aega jääks ühe tegemise jaoks, tuleb mõni teine tegemine käest ära panna. Võib-olla ongi asi tihtilugu selles, et me ei raatsi oma harjumuspärastest tegemistest lahti lasta, et teistele ruumi teha.
Jaan Tammsalu

kirjutan selle hiljem oma blogisse ka. Et meelde jääks

Liis said...

Ja isegi kui Sa vahel natuke hulluks lähed ka, siis ikka oled armas! :)
Imetoredat aastavahetust ja kõike head ja ilusat Sulle ja Itule ja poistele uueks aastaks, hea SK! :)

soodoma ja gomorra said...

Suur, suur aitäh sulle Pöial-Liis ilusate sõnade ja soojade soovide eest!

Sulle ka palju ilusat!