Sunday, July 3, 2011

pealkiri on see lause Tõnu Õnnepalu "Paradiisist".

Ühel õhtul jooksin Rakveres pikas suvekleidis, paljajalu, plätud näpus bussijaama poole nii nagu joostakse ehk mõned korrad elus. Ilus ja dramaatiline oleks nüüd muidugi öelda, et nagu elu ja surma peale, kuigi see oleks ilmselge liialdus. Surmast oli asi loomulikult kaugel, aga jooksmisest rippus hing kohale jõudes paelaga kaelas küll.
Mis ma tahan aga öelda on see, et sedaviisi mõnevõrra meeleheitlikult tormates ja möödaminnes, jooksu pealt inimestelt teed hõigates, kohtasin enda suhtes ülimat heatahtlikkust ja kaasaelamist. Olid need siis noored või vanemad, mehed või naised, poisid või tüdrukud. Jõuad, jõuad, veel natuke, kiire vist, kohe siit, juba näedki...... Isegi politseinikud, kelle autost mööda joostes suunda ja järge palusin pigistasid seaduse ees silmad kinni, kui sealt samast nende eest näidatud suunas risti rästi autode vahelt laveerides teele tormasin.

Elus, vähemalt minu praeguses, on kahte sorti tülisid, Ühed, mis pinnast kaugemale ei pääse, tekitavad viha, muudavad koledaks ja ajavad sööma. Ning teised, mis lõikavad luust ja lihast, sügavalt ja valusalt, muudavat otsatult kurvaks ja ääretult tühjaks. Vihast pole juttugi, pigem kaunistavad, aga silmini valus on küll.

2 comments:

Liis said...

A mis siis sai kui bussijaama kohale jõudsid? :O

soodoma ja gomorra said...

Siis....ma olin vaimult ja füüsilielt nii toss, et tundsin ainult tohutut kergendust, et viimasele bussile jõudsin ja ei pidanud valima väga halva, väga väga halva, väga väga väga halva ja väga väga väga väga halva tagavaravariandi vahel.
vahtisin bussiaknast välja, kuidas päike loojub.

Edasi on suur vaikus. ja lõpmatus.