Üks kiire klõps enne aulasse sisenemist ja edasi hängisime Ituga mööda treppe, nurgataguseid, õues ja Solarise toidupoes, sest Itu sai pidulikule sündmusele kaasa haaratud praktiliselt otse voodist.Kätte saime oma peategelase ligikaudu kaks ja pool tundi hiljem.
Ma ei tea, kas peale sellist sündmust peaks nüüd lapsele teistmoodi vaatama või midagi uut tema suhtes tundma. Minul on igal juhul kõik samamoodi. Ikka sama laps.
10 comments:
Uhkust tuleb tunda! Palju, palju õnne!
ma ei tea, mind ajas nutma. kas see ongi uhkus?
ei, see viimane on lihtsalt heldimus- armastusest :)
nagu ma aru sain, siis lendas alles esimene.
Olin 39, kui kõige vanem gümnaasiumi lõpetas.Ei mõistnud midagi, noore inimese asi.
olen 39 kui kõige vanem gümnaasiumi lõpetas. ei mõista midagi, noor vist?:)
Oh, armastus, tuuleke, on praegu minu lemmik sõna, olgu see siis jah, hoopis armastus:)
Huvitav, miks taolistel sündmustel on paljudel heldimuspisarad silmas? Kas pole siin tegemist teadvustamisega, et üks eluetapp iseenda elus on jäädavalt möödas?
Mina nutan alati. Poja ülikooli lõpetamisel, teise poja keskkooli aktusel, tütre pulmas, lasteaia lõpupidudel.Peaksin siis küll kohe eriti uhke olema.
Naljakas, et minu esiklapse lõpetamise ajal olin mina ka 39. Mu teine laps lõpetas samal ajal põhikooli. Nii, et 2 lõpetamist olid korraga.
et ei saa enam kunagi kooli lõpetama, abielluda, lapsi saada?
ma ei teagi, ühest küljest võib-olla tõesti, aga teisiset küljest - uuesti alustada ka enam ei tahaks:)
just, 39 on noor :)
hr. Hunt - täpselt nii see ongi. Möödas.
Ja uuesti alustada ei taha ja ei saa.
Iga järgmisega on jälle järgmist moodi.
Tore teema. Mul tänavu pole - pidulikke lõppusid.
Post a Comment