Saturday, November 27, 2010

Elupuu esimesed magusad viljad.

Vaatan toda noort meest, täpsemalt piilun ja tajun, kuidas ta õrnalt tema pikki juukseid kõrva taha sätib. Kuidas ta teise teki sisse mässib. Käest hoiab.
Kui soojalt räägib. Armastavalt tögab.
Pisut kohmakalt hommikul iseendale ja talle sooje saiu meisterdab ning teed tassidesse valab.

Kuidas ta hoolib ja armastab.

Kas ma tunnen kadedust, et mu enda praeguses elus see puudub?
Sugugi mitte. Õnneks mitte.
Tunnen selle üle vaid tõeliselt suurt ja siirast rõõmu. Ausõna, nii nii hea meel on mul.

Vaatan teda ja mõtlen, et oleme midagi väga olulist õigesti teinud.

Elame tõeliselt endale ainult siis, kui elame teistele.
/L.Tolstoi/

3 comments:

Bianka said...

Ja see keegi on ... sinu poeg?

Ilus pildike, aga minu peas hakkas küll emalik ohutuleke plinkima. Millal enne on nooruses häid poisse hinnatud? Alles pärast seda, kui pahade poiste poolt vintsutused seljataga, hakkavad naised headuse ja helluse järgi ringi vaatama...

soodoma ja gomorra said...

ei minul plingi midagi.
kõik on kenasti tasakaalus.
hea ja ilus on vaadata.

Bianka said...

Siis on hästi!