Kuidas me käime..

Enamasti piirduvad mu praegused igapäevased käimised oma aia, Nõmme turuga, kust käin värskeid kartuleid, tomateid ja mune ostmas ja Järve Selveriga, mis ülejäänud puuduvat toidukraami puudutab.

Eile aga käsime juba teist korda sellel punasel pildil olevas mõisas, ÖöMuuseumis.
Sel suvel pakutakse seal kuulamiseks/vaatamiseks väga vahvat neljast järjestikusest üritusest koosnevat projekti http://www.sagadi.ee/pages.php3/080504 , mille sarnast varem polegi täheldanud.
Algab kuni pooleteise tunnise kerge üldhariva loenguga, seejärel pool tunnikest vaba aega, millele omakorda järgneb umbes samasse ajavahemikku jääv kontsert.
Samuti ei saa siinkohal kohe kuidagi mainimata jätta, et piletihinnad on muude suveüritustega võrreldes täitsa olematud.

Kui esimesel üritusel, nädal tagasi, olime tund aega varem saabudes esimesed tulijad ja loengu alguseks kogunes saal ikka enam-vähem inimesi täis, siis eile, teisel korral, oli rahvast juba nii palju, et korraldaja juhatas alguse sisse sõnadega: "Pean ausalt tunnistama, et nii palju rahvast pole ma siin saalis korraga kunagi näinud.."
Oli palju tõesti ja noori oli üllatavalt rohkesti.

Käisin enne minekut veel kiiruga Kaubamajast läbi, sain kena pika tumesinise suvise kleidi võrra rikkamaks ja peab ütlema, et pole end juba kaua aega nii hästi ja mugavalt tundnud - mitte kuskilt ei kiskunud ega pigistanud ning kõige tipuks nägi minu arvates veel kena välja kah.

Õhtu oli päikseline ja soe, loeng sellest, kuidas me endile nimed saime ja lõpetuseks Mihkel Mattisen, kes natuke üle tunni sellises vabas ja muhedas sõnalises ja muusikalises vormis klaveri taga Raimond Valgre elu ja loomingut tutvustas.

Kokkuvõttes kujunes väga meeldiv õhtu.
Koju jõudsime täpselt kell kaks öösel.