Tuesday, May 26, 2009

Hõissa, pulmad!

Mul on tõeliselt hea meel, kui inimesed abielluvad!

Mõni aeg tagasi oli mul Ärisuhtluse kursus, mille raames toimus päevane suhtlemistreening.
Ootamatult paluti paarikümne minuti jooksul välja mõelda teema ja see 10 minutiliseks sütitavaks üleskutseks vormida.
Mõtlesin tookord natuke ja otsustasin kutsuda inimesi üles abielluma!
By the way, üks kohalviibinud kursavend muide seda ka tegi, nii poole aasta pärast, suhteliselt pikalt eelnenud paberita kooselule.
Oli ses otsuses nüüd ka grammike minu panust või mitte, võta Sa kinni, ja spetsiaalselt küsida ju ka enam ei söanda. Aga ilus oleks ju uskuda küll:)

Nüüd siis teatas natuke aega tagasi sellisest suve lõpupoole toimuvast sündmuses oma elus liis, keda ma ju rohkemat ei tunnegi, kui ta oma blogi ja sõnade vahendusel. Aga äraütlemata rõõmus olen nende üle siiski.
Ja eile tuli koju mu elukaaslane, kes teatas, et sai pulmakutse oma töökaaslalselt, kellel aasta tagasi sündisin kaksikud pojad. Nemadki on otsustanud siis nüüd abielluda.
Loomulikult olen tsipa õnnetu, et sinna pulma me kahjuks ei jõua (kõik mida harva saab, on ju teadagi eriti magus), sest elukaaslane sõidab reedel paariks nädalaks ära. Kuid sellegi poolest, ka tolle paari üle on mul tõeliselt hea meel.

No kohe säärane tunne on, et tahaks neile meestele käe tunnustavalt pihku suruda ja öelda, et olen nende üle kohe uhke, et nad on hakkama saanud s e l l i s e ilusa ja meheliku teoga.
Millegi pärast olen arvamusel, et peaksin seda tegema just meeste puhul, sest sisetunne ütleb, et see puudutab iseäranis neid ja nõuab just sellelt sugupoolelt julgust see ära teha.
Siin kohal ma tõesti ei viitsi enam arutada, kas paberil on vahe või mitte, sellest on niigi palju jahutud ja ühest ning kõigile sobivat vastust ei leidu niikuinii.
Aga mina tean, mida mina asjast arvan. Ja minu jaoks tähendab abielu ettepanek ikka midagi palju- palju enamat, kui lihtsalt teadmine, et mul on sinuga niikuinii hea:)

Ühes pühapäeva hommikuses Tähelaeva saatest sai võimalikuks piiluda Lea Liitma kodus olevale riiulile, kus seisis foto, millel allkiri: parim, mis me oma lastele pakkuda saame, on juured ja tiivad.
Usun sinisilmselt, et abiellumisel on seejuures ka väga oluline osa:)
p.s. pilt võetud sealt: pilt


1 comment:

liis said...

nii vahva on skeptikute porina sekka kuulda midagi nii armsat:)
lisaks olen nõus Sinuga, et tihtipeale (kindlasti on ka vägaväga romantilisi ja/või emotsionaalselt pigem rohkem kiinduvaid mehi suhetes pigem vabaduseihalejate naistega, kelle puhul see olukord on vastupidine) nõuab just meestelt selle otsuse tegemine ja küsimuse esitamine (või vastamine, juhul kui küsimus tuleb ettevõtliku naise poolt!) väga palju. või siis ütleme nii, et see endas selgusele jõudmine.. mehed vist mõtlevad sellele palju vähem. naised on ju tihti juba plikast peale kleidist ja soengust ja unelmate pulmast unistanud ja siis mehed peavad kogu selle olukorra läbimõtlemise jube kiiresti alles vanemana tegema. :D
aga ma mõtlen, et vaprad on need, kes astuvad abiellu avatud meele ja südamega ja mitte mingitel pealesunnitud põhjustel... raske on ju, kogu selle valitseva fooniga stiilis "2/3 Eestis sõlmitud abieludest lahutatakse!!!"... :S