Thursday, August 21, 2008

hundist räägid....

meil oli elukaaslasega tüli.
mitte selline kerge nagin ega irin, vaid ikka tõeline lahing.

minu jaoks on kahte sorti tülisid.
ühed on nn. "tavalised", mis on ja ei ole ka. need on ka suhteliselt mõttetud, sellised õiendamised, kus käib üks lõputu tänitamine ja närvide söömine, aga mingit tulemust ikka pole.
sellised tülid võiks minu arvates tõesti kõigi huvides tegelikult üldse ära jääda.
arvan ma tänaseks päevaks.

no ja siis on tülid, mis käivad tulise jutina seest ja hingest läbi. tülid, pärast mida oled kohe nii tühi ja läbi ja nii-nii-nii kohutavalt väsinud.
aga olemine on palju puhtam.

elukaaslane arvab, et ühes õiges suhtes tülisid ei olegi. mina nii ei arva. hoopis hirmsam tundub mulle tuha alla hõõguma jääv ja aina kuhjuv saast. mis väljaütlemata jätmise korral muutub meeldejätmisteks, vihaks, kibestumuseks, põlguseks.

vahel peab. olgu siis juba leek. mis on tuline ja terav. põletav.
või paduvihm. mis peseb kogu mustuse.
igal juhul on see omamoodi vabastav. mis puhastab maha- ja allasurutust pingetest.muredest. vaevast. saastast, mis hinge närib.
mind küll vähemalt.

peale sellist tüli ei taha ma algul midagi teha. ei jaksagi. kui saaks, siis oleks nähtamatu.
laman voodi peal, tekk üle pea tõmmatud. tahan üksi olla.
end koguda. kokku korjata.
peamine minu jaoks sellistel hetkedel on mitte laskuda enesehaletsusse. siis on kõik läinud.

üks hetk saab küll. siis pean tegutseda saama.
eile näiteks niitsin muru, rohisin lillepeenrad, koristasin maja, tegin kaminasse tuld.
huvitaval kombel aitavad seesugused "kordategemised" justkui uut ja puhtamat õhku olukorrale veelgi juurde tuua.

isu kaob ka sootuks. olenevalt tüli puudutusest. käesoleva tüli puhul pole see näiteks siiani taastnud. lihtsalt ei lähe alla.
see on tülide juures vist ka ainuke hea omadus. et kui ei söö, hakkab ainuüksi sellestki kergem. ka paast aitab puhastumisele ja paranemisele justkui kaasa.


praegu on lihtsalt kurb olla. ma ei tea, mis sellest kõigest saab.

ma ei tea, kas sellised tülid on õiged või valed.
millal peab rääkima ja mis hetkest vait jääma? või tuleb ikkagi lõpuni minna?
kas kõigest võib ja peab saama teisele rääkida? kui on mure. probleem.
kas ma annan nõu või määrin oma arvamust pähe? kas ma ise olen adekvaatne seda eristama või pannakse diagnoos partneri poolt sellest lähtuvalt, kas ta on valmis seda kuulma või mitte?

uhh, sada miljonit küsimust keerlevad peas ja otsivad vastust. ja õiget inimest, kelle arvamus loeb ja korda läheb.


ainuke, mis mind rahustab, mida mina tean on see, et mina ei tahtnud kindlasti südames halba.
minu südametunnistus on ses osas puhas ja sellevõrra on ka olukorda ja tagajärgi enda jaoks lihtsam üle elada ja taluda.


täna õhtul sõidan Pärnusse. kuulan terve tee sinna ja tagasi oma hetke konkurentsitut lemmikut Kerlit ja tema"walking on air".
ööbin SPAs. kohale jõuan, ootab mind klaasikaline massaaz.
õhtul on plaan töökaaslastega tantsima minna.

homme on jälle päev.


mina ei saa praegu midagi enamat teha.

No comments: