Tavaline elu

Mulle tundub, et oma mõtteis olen just jaapanlasi pidanud enesekontrolli ja musterkäitumise etaloniks.
Kui ma aga viimasest pealtnägijat juhtusin nägema, mismoodi japsid õhtust õhtusse endid televiisori ees "lõdvaks lasevad", siis tõdesin ehmatusega, et kas see nüüd ongi selle ülima kombekuse ja väljapeetuse hind?

Olin pehmelt öeldes shokeeritud. Kuskilt otsast olen siiani. Isegi pettunud, kui soovite.
Kuigi jah, mis see minu asi neis pettuda. Ise ma neid idealiseerisin.
Rumalusest ja teadmatusest on see ju teadagi imelihtne.

Vahur Kersna ütleb oma raamatus, et "ta ei üllata. Kohe ei tahagi üllatada. See vaataja, keda ta otsib, ei ole nagu laps, kes vajab kõdistamist, nägude tegemist, uusi mänguasju. See vaataja on küpsem".
Kunagi päris ammu kirjutas mulle L midagi sarnast, et Salinger olla öelnud, et küpsuse tunnus pole see, kui ollakse valmis eriliste unistuste nimel surema, vaid see, kui ollakse valmis täiesti tavaliste asjade nimel edasi elama.

No milleski sarnasest rääkis oma blogis ka Hunt, et "..ühel hetkel oled elanud niikaua, et ilukirjandusest eriti enam elutõdesid ei otsi, maailmaavastamise valud ja rõõmud on möödanik ning leiad, et lihtsuses, isegi primitiivsuses on oma võlu ja sügav mõte... ".

Mina tunnen nüüd juba ka, olgu see siis vara või hilja, et tahaksin tänapäeva pealiskaudses ning kiirelt muutuvas maailmas palju paremini osata elada just seda tavalist elu.
Seda sügavamat, vaikselt loksuvat, mahlasemat, tummisemat, no seda va küpsemat elu.