Wednesday, August 16, 2017

Ma ei tea miks, aga mina pole teps mitte koerainimene

Mina armastan nt sada korda rohkem ämblikke. üks praegu jälle keerleb seal kraanikausi kohal oma niidi otsas. aeg-ajalt vuhiseb ülehelikiirusel vuhhtiii alla ja siis jälle siuhh üles tagasi. lõputult võiks teda vahtida. üks teine õhtu keegi teine ämblik korraldas meile Pääsuga enne magama jäämist voodi peatsis sarnase etenduse. Pääsu oli muidugi vaimustuses. rääkimata neist Haapsalu pitssallidest, mille nad ühe ööga valmis koovad. kui need mu teele jäävad, üritan võimalusel alati ringiga minna. äärmiselt ebameeldiv on võrku lõhkuda, nagu reaalselt võtaks kellelgi leiva laualt.

Tuesday, August 8, 2017

Loen siin selili voodis Õnnepalu

ja see on jälle lihtsalt nii hea.
nii minu pihta.
et mul hakkab paha.
süda taob rinnus.
need tuttav-tüütud vahelöögid.
sees võbeleb ja väriseb.
ja pea pitstab, justkui tahaks pauguga lõhkeda.

kummaline, et ka nii hea võib olla eluohtlik.
isegi, kui tas puuduvad kraadid või mürgid.
ka hea võib saada saatuslikuks.
nii mulle korraga pähe lööb.
aga see vist pole midagi uut.
geenius veeklaasis, ausõna.
sest neid vanu mehi on noorte naiste otsas surnud ju rohkem, kui mitu. 
you know.

et siis,
kui tahad elada, pead olema ettevaatlik?
aga see vist teeb sama välja.
või teeb see kokku "veel hullem"?
närvutav surm piinapingil.

Sunday, August 6, 2017

Giovanni on puhkusel. kohe näha. et annab tunda.

See on minu enda arvates täitsa juhuslikult üks parimaid videosid, mis ma teinud olen. siia jupikesse on sisse jäänud nii mitu elulist faktorit, nagu näiteks peegliesine ning -tagune maailm. ehk mida me endi elust näidata tahame, mida mitte. teiseks see, et kõik tähendused, tõlgendused, suhtumised ning sildid olukordadele anname/paneme siiski oma peas.

kui ma seda videot nägin, naersime Giovanniga nii, et hing kinni ja pisarad silmis. Pääsu päris ehmatas, kui meid niimoodi hullununa nägi. ning kuna olukord paistis tema jaoks vist sel hethel päris arusaamatu ning ebakindel, tõmbus ta suu selle peale kõveraks ning ta hakkas kõva häälega nutma.

tegelikult ma muide arvasin, et tegin kõigest pilti.

Friday, July 28, 2017

Heategevusest

Ma söön teda juustu ja värske kurgiga. kartulisalatiga. keedetud kartuli ja hapukurgiga. kodujuustu ja paprikaga. avokaado ja keedetud munaga. toorelt praetud kartulite ja ketšupiga. singiga. kotletiga. sulatatud juustuga. peedi-küüslaugusalatiga. sprottide ja majoneesiga. seenesalatiga. praetud kalaga. mozarella ja tomatiga. ja üksnes taluvõiga.

söön teda tõesti hommikust õhtuni. juba kuid pole mulle palju rohkem muud süüa vajagi. ma ei väsi ega tüdine sest kohe mitte sugugi. vastupidi. pean end tagasi hoidma, et mitte veel rohkem süüa.
ja ma pelgan. et ühel päeval võiks see sama äkitselt ning arusaamatult poelettidelt kaduda, nagu on juhtunud varemalt mitmete teiste toodetega, mis on selleks hetkeks mulle täiesti asendamatuks muutunud. või siis teine variant, neid hakatakse muutma, st parendama. ooo, õudust, see on kadumisest vaat et veel hullemgi.

Soovite mind toetada, siis ostke ja sööge ka, Pehmikut!

Wednesday, July 26, 2017

Peale seda Pahh postitust jäin mõtlema,

kui Tilda postitust lugesin, kus ta muuhulgas ütles, et see on nüüd päris esimene aasta, kus mul on jälle mingi oma aeg. Nt et ma saan jätta lapse kuni tunniks üksinda koju ja minna jooksma. Ja lugeda. Ma saan jälle lugeda rohkem, kui raamat kuus. minu teada on ta laps hetkel viiekas.

Suveplika saab kohe varsti kaheksa. üksi koju saan teda jätta juba tõesti ka terveks päevaks, aga siiski mitte ööks või paariks päevaks, nädalalõpuks. selleks on ikka kedagi vaja, kes vaataks/aitaks. süüa tahab ta endiselt, riideid on vaja pesta ja triikida. tema Suuuuuuri probleeme ja suhteid lahata ning lahendada, emotsioone jahutada. õhtujuttu lugeda. kooli tuleb saata ja õppimist peab hoolsalt jälgima. kuulama, nõu andma ja vaidlema, lausa lõputult vaidlema. haige on ta ka aeg-ajalt. eks vahel tuleks seepärast töölt kojugi veel jääda. aga see probleem on meil hetkel lahendatud Pääsu näol. mida veel? kindlasti midagi. jah, oma aega on mul tema kõrvalt oluliselt enam, kui Pääsu kõrvalt, aga kaugel sellest, et end päris vabalt ja vabana tunda.

mõtlesin seejuures nende isade peale, kes peale lahutust (või siis lapse saamist) oma lapse vastu huvi ei tunne ega nende kasvatamises ei osale. google'st lugesin, et kuutasu eakate hooldekodus maksab 450- 1500 eur kuus. aga isa pääseb lapsest kõigest 235 euroga kuus. kui mõtlema hakata, siis jätaks ta lapse teatavas mõttes nagu lastekoju. emad hoolitsevad, pesevad, kasvatavad, mängivad, istuvad väiksema palga eest päeval ja öösel haigete laste kõrval kodus, teevad süüa, lohutavad, rõõmustavad, muretsevad, kust leida/saada vajadusel hoidjat, kui endal vaja kodust välja saada, jne, jne. täisteenus, kas pole. sellest vaatenurgast tunduks nagu midagi nihkes olevat. eakate hooldekogus on inimesed, kes pmst on oma elu ära elanud, nii hästi või halvasti, kui nad seda siis on osanud või tahtnud. st ühiskonda ja elusse nad enam ei panusta. lapsest aga, kes maha jäätakse peaks ideaalis kasvama hea lapsevanem ja kaaslane, sõber, kolleeg, tegus ning hakkama saaja ühiskonnaliige. nii mõeldes paistab, et nn rongaisadel on elu ikka väga kergeks ja odavaks tehtud.

ja ma ei räägi siinkohal muidugi olukorrast, kus laps muretsetakse suhtumisega, annab jumal lapse, annab ka leiva. räägin sellest, kui laps sünnib mõlema lapsevanema soovil/nõusolekul ning seejuures usutakse, et see laps ka ühiselt suureks kasvatatakse.

minu arvates pole ma seda kirjutades õel ega kibestunud. või kuidas teile tundub? minu arvates pole ma ka ebaviisakas. mul on lihtsalt kõrgemalt arenenud õiglustunne.
ning ma ei talu mitte teps nahhaalsust ega jultumust. teatavas olukorras ja tingimustes on see koht, kus võin isegi endast väga välja minna.

Tuesday, July 25, 2017

Suvi...mhmh...for sure


Viimasel ajal ma pole kodus muud teinud, kui seisnud Suveplikal risti ja põiki vannitoa uksel ees, et ta mu kolme silmapliiatsit, kahte huuleläiget, ühte ripsmetušsi ja kahte kreemi kasutada ei saaks. ausalt, see lõputu sõda, et ta end ei värviks, ajab mind juba kergelt hulluks. 7-aastaselt. mis veel edasi saab, eks ole.
kunagi kevadel lubasin, et suvel. suvel ostan küünelaki ja luban tal küüsi värvida. eile tuli see mul poes meelde ja ostsin kohe kaks pudelikest. kui mul juba endal ka tahtmine varbaküüsi lakkida tuleb, siis on suvi kohe kindlasti käes.

Pääsu praegu just ärkas ja näpib huviga voodi kõrval põrandal mu kummalisi punaseid varbaid. mul on tunne, et tal on tekkinud küsimus, kas need võiks olla söödavad.

Monday, July 24, 2017

Tõmmake nüüd gaasimaksid pähe!

Mia tegi pilti
See oli veel hommikul, kui kõik oli zen. õhtul aga sai Suveplika no sellise idiootsusega hakkama, no kohe Sellisega, et sõna tõsises mõttes, hakkasin vihast värisema. seda enam, et päeval oli meil pmst samal teemal pikalt juttu. ja õhtul ikka. nii tema moodi. oma mõtetes oleksin tahtnud talle vist kallale minna, niiiiiiii ko-hu-ta-valt vihane olin. aga piirdusin siiski kõva häälega. ideaalne ema oleks suutnud ka selle tagasi hoida, aga kell oli õhtul juba kümme läbi ka, pluss muud väiksed ja natuke suuremad asjad sinna otsa. ja nii ta läks.
sellistel hetkedel tahaksin Suveplika kotid pakkida ja ta mõneks kuuks isa juurde saata. okei, ka see on vaid mõte, tegelikult ma ju tean, et see on vaid suur jõuetus ja viha. mõtlen, et vihkangi siis kõige rohkem vist tema isa, kes 235 euro eest kuus end vastutus- ning kohusetundest priiks ostab. mu pea lihtsalt ei võta, kuidas niisuguseks südametuks olendiks saadakse. ta pole nüüd pea aasta kordagi oma last näinud ega ta vastu huvi tundnud ja siis kui Suveplika talle suve algul sõnumi saadab, vastab talle, et aga ma olen see nädalalõpp koolipoiss. andke andeks, see ajab mind lihtsalt oksele!

ja siis pea aasta tagasi istuvad need kaks inimest, Suveplika isa ja tema naine, mõlemad kristlased kusjuures, Suveplikaga koos laua taga ja ütlevad talle: sa oled meile nii kallis! kohutav! see on midagi, mille eest peaks saama inimesi karistada. tähendab, suured inimesed omavahel, mängigu mis mänge tahavad,  aga niimoodi lapsega manipuleerida, petta ja lollitada. see on sigadus! rohkem, kui sigadus. see on ühe lapse tulevik ja elu. suur inimene ometi ju teab, mida tähendab kallis ja hoolimine. et need pole üksnes sõnad, vaid teod.
oleks te vaid kuulnud ja näinud Suveplika nägu ja silmi, kui ta mulle sellest hiljem rääkis, aga nad ju ütlesid, et ma olen neile kallis!
 

Pahhh!