Monday, December 11, 2017

Ärevushäire


Eile tuli miski hullumeeldne mõte Rakverre sõita. mul aeg-ajalt tulevad sellised pöörased ideed, mida ma juba järgmine hetk peale väljaütlemist/lubamist  kahetsen. sest ma tean, et mõte võib ju ilus olla, aga ise olen selliste mõtete jaoks enamasti liiga mugav ja laisk.
see kord siis peamiselt kuuse pärast, aga kuna lastega niisama edasi-tagasi kimada tundub minu jaoks hetkel peaaegu enesetapp, siis mõtlesime ööseks Aquasse jääda. Suveplikale meeldivad kõiksugu veekeskused ning Pääsule meeldivad mängutoad ja pikad koridorid ja avarus. võib-olla meeldivad talle veekesused ka, eks täna siis ole näha.

mina tahaks hea meelega kodus magada. mulle ei sobi hetkel mitte üks lisapinge(ke) ka. pealegi sain spaatamisest Suveplika isaga elades oma isu rohkem kui täis. enam ei teki väiksematki ahvatlust, va ehk Gospa ja kuumad kivid.
aga kuuse ja laste pärast võtan end kokku. nüüd on mu ainuke hirm, et meile sellist pildil olevat tuba ei bronnitud. see on hingemattev ning nõuaks mult juba liiga palju. minu meelest tuleks hotellil sellistes tubades ööbimise eest inimestele peale maksta.

Sunday, December 10, 2017

Edasi lükkama*

Mõtlen, et täna on veel täna, kuigi peaksin mõtlema hoopis, et täna on juba täna.

Kompass, nagu Tallinna kaart.
kui peaksin selle võõrkeelde panema, siis nagu Armastuse sõnaraamat. 
nii napp, aga nii tummine ja elus. minu absoluutne lemmik stiil.

põleb käes nagu tikust.

* Kompass. Jan Kaus.

Thursday, December 7, 2017

KIhutab suureks saama


pilt ilma hääleta
No mina tõesti ei mäleta, et mul kodus kunagi nii kohutavat kahest oleks olnud. või mis, tegelikult on tal ka selle teemaga tuli takus, pole ta ju veel kahenegi. aga eile oli ta ikka kohe kahene ruudus, vaheldumisi ainult püsti ja kõhuli, mida saatis lõputu häälekas nutt. seejuures ei viska ta end klassikaliselt selili, vaid paneb põse vastu maad, ajab jalad kõhu alla nagu konnake, karjub ning nutab suuri krokodillipisaraid. tolks-tolks, hiljem on selle koha peal väike pisarameri. ta viskub solvunult kõhuli elutoa vaibal, esiku kivipõrandal, trepikojas trepiastmetel, õues keset suurt vett,  poes riiulite vahel, minu süles, vannitoas, keldris, kus iganes, kohta valimata. täpselt seal, kus tema arvates ta inimõigusi ei arvestata ning rikutakse.
ja jummalukene, kui läbilõikavalt ta veel kiljuda mõistab. tänaseks olen mõistnud, et see on vist üks plikade relv. ma ei tea, et oleksin kunagi näinud või kogenud, et poisid seda kasutaksid.

samas on just temal neist viiest kõige suurem tasakaal kõne ning füüsilise arengu vahel. teistega kippus olema nii, et kes jooksis, see ei tahtnud hästi rääkida ja vastupidi, kel jutt jooksis, see oli füüsiliselt kohmakam ning ettevaatlikum. või tegelikult, kui mõtlema hakata, siis Tudeng ehk oli ka seda ja teist, aga tema kahjuks räägib kaks tegurit. esiteks oli Tudeng lihtsalt nii ammu. ja teiseks oli ta oma tegemistes ja toimetamistes sedavõrd rahulikum ja tasakaalukam, et jääb ilmselt ka seetõttu hetkel Pääsule võrdlusmomendis alla.
aga Pääsust rääkides, siis tal on oma vanuse kohta märkimisväärselt suur sõnavara ja eneseväljendusoskus, üllatavalt terased seosed ja järeldused, nt sidrun....nagu päike. seejuures on ta ka väga osav ja parajalt hulljulge ronija, turnija ning hüppaja. hästi kiire ja toimekas, pisut rahutu ning närvilise olekuga, meenutab mulle ses osas rohkem Giovannit, kui mind ennast.

mistõttu ei oska mina oma peaga asjale muud seletust anda, kui et närvisüsteem ehk nii kiirele arengule järele annab ning kohatisi suuremaid ja väiksemaid erroreid sisse viskab.

sest tegelikult on ta kõigele vaatamata väga-väga tubli laps, lihtsalt eile õhtuks olin ta iseloomu kasvurallist kohe päris väsinud. täpselt selle hetkeni, kui ta lõpuks ööunne jäi, klassika. siis on kohe jälle kõik lapsed hoobilt armsad.

öeldakse, et pole ilus omi lapsi võrrelda. aga olen mõtlema hakanud, et viis last on juba sedavõrd hulk, et paratamatult kipub järeldusi ning kokkuvõtteid tegema.

Wednesday, December 6, 2017

Lipp vardas!

Olen kõigele vaatamata juuksuris ja endaga rahul. on sitaks muserdav ning ebameeldiv, kui sult viimasel hetkel kokkulepitud vaip alt ära tõmmatakse ning argipäev kogu mahus ja teadmatuses hoobilt sinu õlgadele jääb. aga eks mul ole Suveplika isa ajast päris korralik krunt all. lõikavalt trööstitu ning alandav on see tunne ja olukord endiselt, ses osas pole midagi muutunud, aga vähemalt päris jalgu alt enam ei kisu, kuigi õõnes jääb ikka.

Tuesday, December 5, 2017

Tähtede seis


Tähendab, Hundi Ulg on olemas ja terve.

tuleb tunnistada, et olin vist juba lootuse kaotanud. aga seda suurem ime ja rõõmusõnum säärane ootamatu surnust ärkamine muidugi on. kuidagi nii palju kergem ja helgem on olla.

vahel mõtlen, et see on tegelikult imelik, et mulle jumal teab mis ja kes nii palju  korda lähevad. praegu näiteks häirib mind päev päevalt aina enam, et Kokapoisi akendes juba mitu kuud elu ega valgust pole. mitte, et ma arvaks, et nendega midagi niimoodi juhtunud oleks. mitte, et nad mulle väga sümpaatsed oleks olnud. aga ma olin harjunud, et nad seal teisel korrusel iga õhtu toimetavad. sain neid vaadata, kui tahtsin, see oli turvaline ja rahustav.
need pikalt pimedaks ja vaiksed jäänud aknad ja kodud hakkavad tasapisi mu alateadvusele.

Monday, December 4, 2017

Järgmise pereväärtusega lagipähe


Sõbrapäeval kutsus peremarket üles:
Kommid ja kondoomid -25%, kedagi ikka leiad...

Naistepäeval saatsid nad ühiskonnale sõnumi:
Mees, sinu kord on poodi tulla. Ühe päeva ikka leiad....

Nüüd siis jälle raamat!

tähendab, mina tunnen, et mind mõnitatakse. ausalt öeldes tahaksin mina täna  õhtuses AK-s näha Astrid Kandle vastas kedagi Prisma juhtkonnast. kui võimalik, siis ma lausa nõuaks seda. mind tõsiselt riivab, kohe südamepõhjani, mis õigusega nad sellise suhtumisega end peremarketiks kutsuvad. see ohutab minu jaoks peretradistioone kordades enam, kui üks armastusest kantud kooseluseadus.

kaua võib, ah?

Friday, December 1, 2017

Harjumuste tõmbumised ja tõukumised


Estonian Design House: kohvikannusoojendaja by Suvekuningriik
Noorena pole harjumuste jõud veel vist kuigi suur. või siis on ebakindlus selle võrra suurem. kes teab. aga täna julgeksin väita, et noorena, enda vanusega kokku minnes luuakse/tekivad kõiksugu harjumused kuidagi loomulikku rada pidi, ühiselt ja koos. ilma suurema kärata, etteheidete ning erimeelsusteta. ma ei teagi, äkki siis kogemuste saamise ning otsimiste/katsetamiste kaudu?

sealt edasi juba nii lihtsalt ei lähe. järgmisel ringil on igal oma seljakott kaasas ja arusaamad välja kujunenud. harjumuste põrkumised on oluliselt tugevamad ning valusamad. teravamad lahendada.

on näiteks päris keeruline hoida keelt hammaste taga, kui elukaaslane kipub võileibu tegema köögilaual ilma lõikelauda alla panemata. kui eelmiste lastega otsitakse taga trussikuid. või kui täisealised lapsed vanemaid emmeks ja issiks kutsuvad. loomulikult pole see võimatu, aga nõuab juba teatavat elutarkust, et terad sõkaldest eraldada, ehk kust maalt väärib sekkumine küünlaid.
näited siinkohal on muidugi pisi-pisikesed ja süütud. aga ka need on detailid, mille harjumuspärased kõrv ja silm muu hulgas hoobilt kinni püüavad
ning kõigele lisaks, tuleb endale ikka ja aina meelde tuletada, kes ja kus on üldse öelnud, kelle normaalsus on normaalsem?

uusi harjumusi ja ümber õppimisi tuleb aga uutel ringidel näpuotsaga. või noh, siis need polegi vist enam uued harjumused, vaid kompromiss.
ühel päeval näiteks küsisin Giovannilt, oskad sa öelda kas või ühe asja, mille oled minult üle võtnud? mille vastuseks oli pikk vaikus, mis minu väidet ehk kinnitab?

kui ma hästi pingutan, siis võin öelda, et Suveplika isalt sain 10 aastaga kange kohvi ja ujumise. enne seda ma ujumist vihkasin, mul oli vees alati külm. peale temaga lahutamist pole ma basseini vist küll kordagi jõudnud, aga enam pole see koht mulle sugugi vastumeelne. pigem vastupidi, ühel päeval tahaks vette tagasi jõuda.

Giovannilt olen saanud aga näiteks avokaado. st Avokaado, suure tähega, sest see on lihtsalt jumalik. siis veel erinevad kodukootud kohvikannu soojendajad. ning kombe enne kohvi joomist tass kuuma veega kuumaks teha. võib-olla peaks mainima ka keedetud muna, aga seda siis ainult koos temaga. üksi ma muna süüa kuidagi ei taha, pole kohe üldse see. no ja muidugi raadio.

vat. tuli see teema lihtsalt jälle meelde, kui siin lõunast kohvi endale kannu tõmbama panin. ei muud. tegelikult oleks päris põnev, mida teised mitmendal ringil olijad sellest arvavad.