Thursday, August 25, 2016

Mänguväljakul

Kuidas sa neid lokke endale teed?, seisavad kaks plikat Suveplikal risti ja põiki ees ning vahivad talle vastust oodates ainiti otsa. nii nagu ainult lapsed seda oskavad.
Neid või?, küsib Suveplika ja tõstab ühe rokokoo peast eemale. Näe nii, vastab ta seepeale ning keerutab surmtõsise näoga rullis juuksesalku kiirelt ümber oma ühe sõrme.

no nii loomulikult ja usutavalt, et ma ei imestaks põrmugi, kui tüdrukud seda kodus järele proovivad.

Äge, ütlen mina. mulle meeldib, kui inimesed midagi hästi teevad. see on alati nii vaimustav.

Wednesday, August 24, 2016

kuidas kodukana poliitikasse sekkub ja presidendikandidaate näeb

no nii. kõiksugu väitluste ja debattide jaoks kipub mul hetkel aega väheseks jääma. seepärast olen presidendikandidaatidega kiirkorras Pühapäevalehe vahendusel tutvunud.
Helmega on lood nii, et tema on liiga äärmuslik. sinna juurde veel liidetud äärmine sõjakus. selline kombinatsioon pole mitte. kunagi. head. toonud.
mitte kunagi.

Marina Kaljurand jällegi on kogu aeg liiga heas tujus ja aina naeratab. kuigi iseenesest ei peaks see veel midagi tähendama, aga millegi tõttu vähendab see alati tõsiseltvõetavust.

Jõks. haaa, tema osas mu kõhutunne mind ei petnudki. mõnele mehele peab lihtsalt rohkem sõna ja aega andma. ja ta jookseb päris vabatahtlikult ise kraavi ära. astu ainult eest ära.

Nestor ja tema naine on sellised armsad mõmmid. nagu vana hea Rüütli paar. must leib, muhumustriga labakindad, triibud rahavariide seelikus. ja muu selline kraam. mõnusalt soe ja kodukootud. aga suur maailm vajab eurot mitte etnot.

Reps. no temal on tõsiseltvõetavuse jaoks ilmselgelt liiga palju lapsi ja vähe aega. kaks last ja koer on ühe presindendi jaoks enam kui küll. lisaks läheb ta sõna võttes tihti väga ägedaks ja hakkab kole kiiresti ja kõvahäälselt rääkima. ning vastupidiselt Kaljurannale võiks tema just rohkem naeratada. poliitika on küll  tõsine asi. aga mitte nii tõsine nüüd ka.

Kallas juba ei eksi ja mööda ei pane. ilmed ja olek on kenasti balansis. seepärast ka pisut igav. tema välaöeldu on enamasti kindla peale minek. pisut kuiv ja maitseb nagu saepuru.

ise mõtlen, et Kallasele võiks näiteks väga kõva ja arvestatav konkurent olla hoopis ta tütar. ja teate kellest minusugune veel veidi puudust tunneb.  ühest krutskitega ja pahelisest tegelasest. nagu näiteks keegi /Chur/chill. kes  võiks vabalt kogu loole vürtsi ja värvi juurde lisada.

Monday, August 22, 2016

Kapslisse

Päskini isa pani jälle Rootsi poole ajama. mis tähendab, et mul on ees taas kord neli päeva, kus ma ei tohi. ära väsida. kurvaks muutuda. haigeks jääda. nõrk olla. ära tüdineda. enesehaletsusse langeda. alla anda.

Päskini isa ei mõista, miks ma ei taha temaga sel ajal suhelda. eile ma talle siis seletasin. et seetõttu. et absoluutselt iga vahepealne kontakt temaga õõnestab sel perioodil mu tugeva naise platvormi. ning mul võtab jälle vähemalt tund. kuni mitu, et end kokku korjata ning taas supernaiseks üles ehitada.

mul on tunne, et sellistel päevadel on kogu vastutus minu peal. mil vähimgi emotsioon segab keskendumist. vat seepärast ei tahagi. sest ma ei ole oma loomult ellujääja. vaid selline, paras hädapätakas.

Friday, August 19, 2016

- - -

Ma olen sulle kogu aeg rääkinud, et lõpeta see blogimine juba ükskord ära. su blogi on igav. see on jama. see on mõttetu. nõme. näed ju isegi, sul pole peaagu üldse kommentaare. kes seda lugeda tahab.
 
See on olnud terve elu mu ema viis mulle mõistust pähe panna. ta soovib mulle parimat. kusjuures. täna ma juba usun, et see nii on.

Mul on alati õigus. aga sa ju ei kuula mind.

võib olla. võib-olla on tal tõesti alati õigus. aga see on pagana raske. mis sest, et oled püüdnud aastatega tugevamaks saada. õppinud paksu nahka kasvatama. teist poolt mõistma. aru saama. millest asjad tulevad.
ning vaatama mu ponnistustele. lasen ma läbi. ning see kõik teeb minuga oma töö. natuke ehk on lihtsam. aga seda on vähe. liiga vähe.

üks asi on küll. ma enam ei solvu. nõutuks ja kurvaks teeb, seda jah. ok, haiget ka ikka. aga ma ei solvu.

mis ma teha saan, kui mind stiiliga kui sa ei õpi, saab sust õmbleja, ei motiveeri.  ainult tapab. kuigi mõistan siinkohal ka ema. kes töötas omal ajal pikka aega suures õmblusvabrikus. ja eks ta nägi. et see polnud neil naistel kõige lihtsam leib.

kahjuks olin liiga arg. või liiga nõrk. ning läks liiga kaua, et iseennast tundma ja mõistma hakata. iseennast kuulama. uskuma.
mõnigi otsustav suund oli selleks hetkeks juba võetud. ning nii mõnigi rong jäädavalt läinud.
täna oleksin nõus vabalt ka õmbleja olema.

hommikul istusin beebiga Suveplika voodi äärel ja mõtlesin. kas elu eesmärk ongi siis kiviks muutuda? mida kõvem kivi. ja mida varem. seda suurem võitja. ja õnnelikum oled.

Tuesday, August 16, 2016

Ajale jalgu jäänud

Saatsin Päskini isale nutikaga sõnumi, et ta beesule saabunud paki Mustika Prismast ära tooks. mitu korda kirjutasin enda arvates Mustika, aga kohale läks ikka Müstika. alles kolmandal korral tabasin ära, et see neetud masin mõtleb ja kirjutab jälle minu eest. kuidas see mind alati ärritab, kui masinad võimust võtavad. kuigi ehk on tal selleks isegi natuke õigus, kui selle välja raalimine mul nii kaua aega võttis.

teistpidi annab see aga ilmselge  signaali, et tänases maailmas on trendikam  müstika, kui mustikad.

Mustika Prismal oleks ehk aeg Mystika Centre`ks üle minna!

Monday, August 15, 2016

- - -


peegeldused
Öeldakse ju, et elus tuleb sulle lõpuks kõik ringiga tagasi. mõne(l) puhul ei näi see kehtivad, aga minu juures paistab, et toimib.
kui mina olen ülemõtleja, siis Päskini isa on seda kindlasti veel rohkem. olen varemgi öeldnud, et ta on nagu mu peegelpilt. saan nüüd vaat et käega katsuda, kuidas see kõrvalt paistab.
kui viimase kahe lapsega sünniga tunnen aina enam, et lapsed on minu tunnete lakmuspaber. osa mu vereringest. mida ja keda ei peta. siis nüüd ongi nii, et laste pealt näen justkui seda, mis toimub mu sees. ning Päskini isa peegeldab mu olemust väljast poolt.

segast panen, eks ole? aga ongi hästi kummaline ja uus tunne. sageli väsitav. jahmatav. sõnatuks tegev. aga vähemalt samavõrd huvitav. isegi põnev.
ning kuigi see võib mind kohati ja korraks ka võrdlemisi endast välja viia. julgen täna siiski väita, et pole ennast kunagi sedavõrd tasakaaluka ja rahulikuna tundnud.
esimest korda elus ma ei karda. st, et loomulikult ikka natuke kardan ka, aga mitte niimoodi. sest ma ise vähemalt arvan, et nüüd ma lõpuks tean, mida tahan. julgen olla täpselt see, kes olen.
mõelda. paista. välja öelda.

nii on imeliselt lihsam elada. tahaks väga loota, et see ühel päeval üle ei lähe.

Saturday, August 13, 2016

Annad näpu, võtab käe. ehk viis kuud täis.

Viimasel ajal viskab meie öödesse sisse öökulli tunnikaid. esimene pool öödest on juba nii pimedad, et ma ei näe enam õieti Päskini nägu ega silmi. annan talle oma käe ja tunnen, kuidas viis pisikest sõrme tugevasti mu nimetissõrmest kinni hoiavad.

milline tohutu vastutus ühele näpule.