Wednesday, March 22, 2017

kuni 20m/s


Kalender prognoosib tänaseks võitlust tuuleveski(te)ga.

Tuesday, March 21, 2017

kriminaalkuritegu


2 h tasuta
Saan kätte oma uue nimega ID-kaardi:

Palun kirjutage siia oma nimi, kuupäev ja allkiri!
Nii...niiiiimii....mis kuupäev meil täna ongi, 21.?...kuuuupäev......alllllkiri....olge hea!

alles autos plahvatas, et olin kirjutanud oma vana allkirja. keegi ei kahtlustanud. kas ma pole mitte alati öelnud, et vähemalt pooled punktid siin elus saame enesekindlast esinemisest.

Monday, March 20, 2017

teadlikkuse ning järelkasv

Adik Levin juunior

Ise proovisime eile uusi Eesti tooteid ja meisterdasin kalasuppi. tagasihoidlikkusega hiilates, siis tõtt öeldes, silmad kinni pannes, poleks vahet teinud, kas istusin enda köögi- või Müüriääre kohvikulaua taga. ah, et mis me seal tegime? piilume sinna elamist. sedasi möödaminnes ja silmanurgast.

Sunday, March 19, 2017

valikute küsimus


minnes luges ta raamatut, tagasi tulles oli pingi nurgale kaetud einelauke ning suusamütsis intellektuaal sõi karbist Philadelphia toorjustu.

millal teie viimati köögigurmaanide lemmikjuustu ostsite? mina tegin Troonipärija 25-ndaks juubeliks selle kuu alguses halvaa-pirnitordi.

mõni teine lubab seda endale pühapäeval pargipingil. 

Friday, March 17, 2017

Punane ja must. pilvedes.

Vaatasin üleeile õhtul Pilvede all. seal oli õhtune stseen Mari ja Indreku magamistoast, kus nad hakkasid parasjagu uinuma. voodilinad olid punased. Indrek oli palja ülakehaga, samal ajal kui Maril oli seljas mingi must mantli moodi riietus, mis minusuguse pelgalt peale vaadateski närviliselt koha peal nihelema pani. sellise öömantlikesega võiks mind piinata. nii kõrvalepõikena.
aga, stseeni lõpus nad veel suudlesid kirglikult. mustas naine ning paljas, mitte enam kõige esimeses nooruses ning juba pisut käestlibisevas füüsilises vormis valge mees. punaste voodilinade vahel.

mitte et ma ilukultust taga ajaks või noorust ülistaks.
pigem see kombo, arvata võib, et need värvid polnud juhus. arvata on, et see pidi olema seks.
ma ikka mõtlen, kes sellised asjad välja on mõelnud? ja kuidas need töötavad? aga ju töötavad. egas muidu.

no, naerma ajas. lõpuks panin silmad kinni. seda minuga ikka juhtub. vahel sunnin end sellistel hetkedel edasi vaatama, puhtalt sellepärast, et enda jaoks ebamugavate olukordade ja situatsioonidega hakkama saada. päris elus tuleb neid ju teisigi ette, kus tuleb kuidagi edasi käituda. ning televiisor on ses osas turvaline koht harjutamiseks.

paistab ülbe ja üleolev, jah? aga tegelikult seda siin polnud.
lihtsalt mõtlen, miks ja millisel juhul säärased klišeed töötavad? mis peab inimeses olema teistmoodi?

Thursday, March 16, 2017

kuhi öökapil. mida mul pole. ainult kujund. esialgu? ja ilmselge rahutuse märk. mida kõrgemaks kisub.


Lõpetamised on rasked, kirjutas Nietzsche, sest sideme purunemine teeb haiget. selle asemel kasvavad meile aga peagi tiivad. Nietzsche elu koosneski neist lahkulöömistest, katkestustest, eraldumitest, ja seda nii maailmast, ühiskonnast, oma kaasteelistest ja töökaaslastest, naistest, sõpradest kui ka sugulastest. iga üksinduse süvenemine tähendas tema jaoks vabaduse suurenemist - polnud vaja end õigustada, teha takistavaid kompromisse, jäi vaid selge ja muretu nägemus.

midagi mind selle juures häirib. minu arvates see pole vabadus. minu arvates pole see ka elu. see on midagi muud. näiteks põgenemine. või hirm.
see vist häiribki. et kasutatud on vale sõna. elu asemel peaks olema pigem väljasuremine.

/ah, kuidas päike selga kõrvetab. enam ei kannata./

Wednesday, March 15, 2017

märkamistest

järjehoidja

Ühel hetkel, ja mitte väga ammu, mõistsin, et vaimustun pilgeni mingitest (pisi)asjadest, millest enamus inimesi lihtsalt mööda vaatab. mida nad enamasti ei märkagi. ja kui märkavadki, siis ei tekita nähtu neis mitte kõige vähimatki emotsiooni. mulle võib mõnest klõpsust või lausekatkest jaguda teinekord kogu päevaks, koguni paariks, aga ema nt ütleb, et mis selles siis erilist on.
olgu või see kompositsioon. see on minu arvates lihtsalt nii hea.

omajagu aega tekitas see mus suurt segadust. aga nüüd olen leppinud. ma ei tea, miks see nii on. aga mingil põhjusel lihtsalt on.
kahju on ainult vahel, et on vähe neid inimesi, kellega omi imelikke nägemusi ning emotsioone jagada. sellest tunnen tegelikult küll puudust.