Tik-tak. Tik-tak.

Sellest ei saa ma kirjutada sellepärast. Ja sellest ei saa ma kirjutada sellepärast. Ja sellest sellepärast. Ja sellest sellepärast.

See vihastab mind. Üllatab mind. Rõõmustab. Kurvastab. Sööb. Paitab. Tekitab segadust. Annab jõudu.
Tulenevalt päevast. Hetkest. Tujust. Väsimusest. Ilmast. Ilmest. Ümbrusest. Ümbritsevast.
Hommikust õhtuni.

Siin ei ole palju võimalusi. Ma kas ühel päeval plahvatan, vajun, murdun või olen palju suurem.

Las tuuleveskid jahvatavad. Mina kätt vahele ei pane.
Pigem valin riideid ja panen mütsi pähe.

Süda lööb.

Uni läinud

Kella kolmest öösel üleval. Iti ajas üles. Enam magama ei jää. Iti magab. Mina teen kotletitaigna. Keedan kohvi. Paar võileiba. Toon puud tuppa. Maksan õppemaksu. Pesen nõud. Uurin kodulehte, struktuuri, uusi ametikohti.
Kell pool kuus üleval keegi kõndis. Tai?
Vaikus. Akna taga tilgub.

Esimesest märtsist jälle tööl. Seal, kus pooleli jäi, aga paljugi on muutunud. Palju on muudetud. Uued tööülesanded lisaks. Nii kaua eemal olnud, täpselt ei saa veel aru, mis toimunud. Toimumas. Mida oodata? Mida oodatakse? Kuidas hakkama saan? Kas saan?
Omad hirmud.

Lõputöö. Iti. Ema. Kodu. Suvi.
Kuidas see kõik käiski? Kokku käima hakkab?

Ärevus.
Normaalne vist.

Rahulik on

Ma vahetasin hambaarsti.
Uue arsti liigutused on pehmed ja paitavad. Rahulikud.Plastilised ja voolavad.
Ta parandab hambaid nagu vooliks. Või maaliks. Puhuti ümiseb raadiost tulevatele lauludele kaasa. Vaikselt ja mahedalt.
Mul on nii mõnus, et külmavärinad jooksevad üle kogu keha. Uni tikub peale.
Juba ootan, millal tuleb järgmine kord.

Eks oli vahepeal R-le ostnud uue mütsi. Täpselt sellise, mida mina endale tahaksin. Küll teist värvi. Kui R temalt küsis, kust ta mütsi ostis, vastas tema, et aa, ema tahab ka. Ega öelnud. Ja mina aimasin seda.
Vat mida tähedab pea 15 aastat. Nagu Mendelejevi tabel. Une pealt.

Pragune elukaslane tuli eile seminarilt ja ütles, et pime on ja trööstitu. Külm. Aga Itu ei taha õuest tuppa tulla. Laps on ikka kergem olla.
Minul oli kummaline poest üle pika aja piima osta. Poes ei tulnud esimesel hetkel PIN-kood meelde. Ja autosse istuda oli imelik. Korraks käis peast läbi mõte, et kuidas see nüüd käiski. Ja kas ma ikka oskan.
Ainult kolm nädalat. Aga nii kaugel. Ja nii teistmoodi.
Nii eluvõõralt ma pole ma end varem reisilt koju jõudes kunagi tundnud.

B-l hakkab gümnaasium läbi saama. Tahab Tartusse psühholoogiat õppima minna või siis õpetajaks saada. Ta veel mõtleb. Lapsed on nii erinevad.

K-st pole ma juba ammu midagi kuulnud. Või siis ikkagi nii palju, kui oma emalt. Kummaline. Vahel mõtlen, et kas olengi selline ükskõikne või on teised veel liiga väiksed. Või on kuuldust piisavalt, et süda rahul oleks.
Ta saab järgmisel nädalal 20. Appi, 20! Kui tööle saan, siis vist tean, mida talle kinkida.

Kui minnes täna päike paistis, polnud see ju enam talv. Suts liiga külm, aga siiski juba siiski. Kevad. Oma valguse ja lõhnaga.

Sda veel, et kui me sinna väga kaugele sõitma hakkasime ja ma veel minut enne kodunt väljaastumist Itu kohutava väljanägemise üle tasulise lastearsti liinil sealse lastearstiga konsulteerisin, siis ütles tema : "Mina sõidaks, ikka saab ainult paremaks minna!"
Tänu temale tõmbasin ukse enda järel kinni hoopis rahulikuma südamega.

Loodan, et tänase töise kokkusaamise kohta võib õhtul sama öelda.
Usun, et olen selle hea praegu välja teeninud.

Tagasi lumes

Kui ma mõtlen sellele, kuidas ma veel nii 5. a tagasi Prahasse lennates liikumatult, näost valge, käed külmad ja higised, pea veinist surisemas kaks tundi lennukis istusin, siis olen ses osas teinud ikka totaalse tiigrihüppe - 2 x 11 tundi, ehk pea ööpäev lennukis koos paariaastase lapsega. Samas, kui see üliinimlikkus on tehtud, siis tundub ka mulle endale uskumatu, et see "suur rahu ise" seal olin mina.

Täpselt sama hea tunne, kui ärgates alasti hommikusse astuda on sealt konditsioneeritud toast niiskete linade vahelt vahelduseks koju, paksu teki alla ja oma voodisse saada.

Hommikul maksin arved.
Homme on hambaarst ja päeval pean töölt läbi astuma. Vaatab siis, mis tööinimene must alates märtsist saab. Ja kas ikka saab.
Võiks ju.
Ja alates ülehomsest (hiljemalt) tuleb lõputöö uuesti käsile võtta.

Veel üleeile tundus see kõik mind hirmutavat, aga täna tundub juba päris tore.

Puhkusreis Eestisse

Kui meil oleks raamatulaps (nagu siin mõnel teisel on vedanud), siis võiks siin edasi rollida küll. Aga kuna meil on kaasas üks pisike pöörane keerukuju, siis võib homme vahelduseks koju puhkusele sõita küll.

..hoian teda järgm nädalavahetus, lohutuseks...vastab ema, kui viimases kirjas Itu peale kaeban.

Antiromantikutele rangelt keelatud!

Armastus on otsus. Elamine on ka otsus.

Ma julgeks arvata, et Eestis oleks see peaaegu et rahvuslik katastroof:)

Siin Phuketil valitseb omamoodi nagu nõukaaeg.
Naised kannavad ühesuguseid kleite, särke, pükse ja plätusid ning lastel on kõigil ühesugugused kummiloomad ja plastmassist mänguasjad.
Mehi ma ei vaata.

Keegi ei virise. Kõik on õnnelikud!