Friday, September 30, 2016

Teine päev. õigemini hommik. öö oli ka vahel. küll ainult nime poolest.

Varahommikune Käpik
Tänast ööd küll päris ööks pidada ei saanud. Käpik on viimastel kuudel ka muidu usin öine tissitaja olnud. aga täna öösel oli ta veel lisaks rahutu ka. igal juhul oli meie tänane äratus midagi enne kuut. kohe ma kella ei vaadanud, seepärast täpselt ei tea. aga kui seda tegin, oli kell 6.12. igal juhul väga pime oli veel. ning alguses nägin üksnes Käpiku tumedaid silmi.
ma ei mäleta, et oleksin õhtul kohvi joonud, aga und ei tulnud mitte teps. nii äge ilm oli. tuulutas ja tormas. me elame praegu üürikas, kus akende taga on puudeladvad, mistõttu avaneb praegu veel eriti ilus vaatepilt. isegi Käpikut võlub see rohkem, kui kõik ta mänguasjad kokku. kuigi puid on ta tähelepanelikult põrnitsenud algusest saati.
õhtul käisin keldris. vahetasin Käpiku beebikäru istekäru vastu. ning leidsin sealt ühtlasi ka väikse laualambi. kelder on suur ja omanikul on seal ohtrasti igasugu vahvaid vidinaid. just sellist pudi-padi kraami, mis minusugusele harakale sobib. tarisin lambikese üles ning panin Ruudi kambrisse, akna peale. arvatavasti peaks lambil olema ka kuppel, aga kui Ruudi õhtul koju jõudis, siis ütles ta, et talle sobib see väga hästi nii ka.


Ruudi toa aken jääb otse meie magamistoa kõrvale, mis tähendab, et kui magamistoas tule ära kustutasin, siis ta aknal olev lamp valgustas ka meie akna tagust. ja kus sa siis und saad, kui selline värviline möll akna taga ning voodis teki alla nii mõnus soe.

hommikul palusin Ruudit, et ta Suveplikat kooli saadaks. mulle tundus täna kuidagi veidi trööstitu Suveplikat nii vara sinna sügise kätte saata. see tähendas Ruudile kümme minutit varem ärkamist. uksest välja astudes ta möödaminnes küsis küll et kas Suveplika mitte ei hakanud juba üksi hommikuti kooli minema. aga nõustus teda sellele vaatamata saatma  ainult ühe ütlemise peale. ma ei imesta. Ruudi ongi hea, minu poistest kahtlemata kõige kannatlikum ja leplikum.

Thursday, September 29, 2016

Esimene päev. beebimajanduse argipäev. ehk chocolonely

Üksinduse vastumürk minu sahtlis
Nii, Giovanni on siis läinud. eile õhtul lehvis veel korraks kodust läbi, andis mulle peoga lohutus šokolaadi ja kadus.

Eile käisin tunnikese hambaarstil. ema hoidis Käpikut, mis muide pole hetkel sugugi mitte kõige lihtsam ülesanne. Käpik on närb sööja ja sama närb päevane magaja. teeb omi pooletunniseid sutsakaid ja üleval olles on aina käed pikalt paremale: emme ja emme. aga tunnikese said nad ikka siin kuidagi hakkama. ema ütles küll, et ongi juba ärahellitatud:) tühja ta on, mina ikka usun, et pigem hambad. ja kui ongi, siis olgu. kuida sa Käpikut siis ei hellita.
hambaarsti juures selgus, et pooleteist aastaga null auku. ainult väike iluravi ja oligi kõik. ise olen ülimalt rahul. oskan selle kirjutada üksnes hambaniidi arvele, mida viimased aastad suhteliselt järjepidevalt kasutanud olen.

õhtul käisin veel ühe tunnikese Suveplika klassikoosolekul. vist süümepiinadest, sest Ruudi klassijuhatajat pole ma muide näinudki. selle tunnikese Käpik õnneks magas maha. ema jalutas temaga õues. seal võib juhtuda, et ta magab koguni kuni poolteist tund jutti. eile tuli täpselt see vajalik kuuskümmend minutit täis. mul oli hea meel, palju see ema ikka jaksab.
koosoleku võiks kokku võtta lausega, et ei midagi uut siin päikese all. lapsevanemad on täna juba enamuses minust loomulikult nooremad. suurem osa jääb sinna kolmekümne kanti. veidi alla ja peale. kolm-neli vanemat. tõenäoliselt needki minust suts nooremad, aga pead ma päris selle eest anda ei julge. ma arvan nii.
õpetaja oli kindlasti sellest pundist kõige vanem. alguses tundus nagu pisut kuiv, aga lõpu poole läks paremaks. vaikse, mõtliku, malbe ja rahuliku olemisega. mis see malbe veel tähendab, uuris hiljem Suveplika, kui talle koosolekut ümber jutustasin. nagu alati olid vanemate hulgas ka mõned tähtsad emad. mis enam ammu ei üllata. ja kui üldse, siis kõige suurem üllatus oli minu jaoks sõnum, et lapsed tahavad ainult makarone, paljalt. kokk rääkivat, et ei jõua neid nii palju keeta, kui lapsed ära sööksid. kartulid, kastmed ja salat on täielikult out. vabatahtlikult ei võta neid enamasti keegi.

õhtu oli suht-koht rahulik. kella üheksaks mõlemad plikad magasid. mida sõin oma juustuga ahjuleivad, ühe jäätsise ning kobisin õige pea Käpiku kaissu Sensat lugema. Käpik tõusis täna pool tunnikest hiljem kui tavaliselt, st veidi enne seitset. Suveplika saabus meie voodisse täpselt kell seitse.
Suveplikal täna õnneks tavalist koolipäeva polnud. kooli pidi jõudma alles kella kümneks, kust nad mõneks tunniks Kadriorgu jalutama läksid. äraütlemata mõnus. kuidas ma ei armasta seda kiire-kiire-kiire, mis tavalistel koolipäeva hommikutel kell seitse lahti läheb. jõudsime täna hommikusöögiks rahulikult isegi putru keeta.

Käpik on paar viimast päeva suhteliselt rahutult ja kärsitult end üleval pidanud. ma usun, et need on hambad. rõhutan veel kord. söömisest hoolib veel vähem, kui tavaliselt. paigal praktiliselt ei püsi. pidevas liikumises. käputab jälle kuskile toe najale ja aina ajab end püsti. ongi oma aastale kohaselt nagu üks väike ahvipärdik. teine koht on muidugi minu süles, kus talle veel rohkem meeldib. seal ta vist elakski, kui saaks. st, kui mina jaksaks.

lõunasöök on õnneks eilsest olemas. jõudsin tolmuimejaga toad üle käia ja vaibad kloppida. vannitaos jäi koristamine pooleli. praegu ka ei raatsi lõpetada, näpistan selle aja nahaalselt endale. ema tuli siia. läks Suveplika ja Käpikuga õue. ainult sellepärast saangi siin korra aja maha võtta ja blogistada. tavaliselt vaatan neljapäeval Käpiku magamise ajal ka Pilvede all järgi. aga täna pole veel jõudnud.

üldiselt läheb hetkel päris kenasti. lähen nüüd vannituba lõpetama. jälle vist süümepiinad.

Wednesday, September 28, 2016

Täiskasvanuks olemise postitustest inspireeritud postitus


Viisin ühel õhtul kotitäie riideid taaskasutusse ning leidsin sealt Suveplikale hästi paraja suurusega kausikese. temaatiline veel pealegi. tänaseks on ta sellelt juba söönud nuudleid ketšupiga, piimasuppi, krõpsu piimaga. ning ma usun, et ka mu tänane plaanitav lõunasöök: kotlet, kartul, kaste passib kausist kenasti süüa. Suveplika on rahul. ja mina olen veel rohkem rahul. lihtsalt hullupööra rahul. nii äge, kas pole.

samal ajal olen täiesti rahulolematu, et Giovanni õhtul nädalaks ära peab sõitma. terveks nädalaks, jumal küll. esimene päev on raske, minekud on alati kõige raskemad. teine, kolmas päev on isegi pisut mõnusad ja teistmoodi, vahelduseks ka natuke oma aega ja ruumi. aga sealt edasi hakkan juba ootama, ma tean. aina rohkem. kuni lõpuks loen tunde. ühesõnaga, ma ei taha sellele rohkem mõelda. hakkan lihtsalt päev päeva haaval minema.

viimased päevad ma ei suutnud ja korra päevas ikka Giovannile ütlesin ka: ma ei taha, et sa lähed. täna öösel valasin isegi paar krokodillipisarat. vanasti ma nii ei teinud ega käitunud. olin ikka tubli nagu peab. ma nüüd ei teagi, millal ma siis rohkem täiskasvanu olin:)

Tuesday, September 27, 2016

- - -

Giovanni ümiseb meil viimased päevad ühtäkki väikest viisikest:

tere hommikust
tulen tammikust
toon kaasa sooja sepikut...

ma ei tea, kust see tal see niimoodi lihtsalt tuli. aga tuli. vanaema vist laulis nii, räägib ta ise.

sama ühtäkki hakkas ta Pääsu-Beebit pühapäeva õhtul Käpikuks kutsuma. mulle meeldib, see kampsun sobib talle. ja see nimi ka, räägib Giovanni. sobib jah. Käpik hakkas Pääsu-Beebile kohe külge.

mõtted ja laulud kisuvad vägisi tubasemaks ja topilisemaks. talv vist läheneb.

eile juhtusin lugema vana Arterit, mille ema mulle andis, milles Kristi Kallas kirjutab muuhulgas lühidalt ka sellest, kuidas nad ema ja vanaemaga Siberisse küüditati. tegelikult ma juba ammu tean, et ei tohiks selliseid asju lugeda. mõistusega saan aru, et see on olnud ja ma ei saa sinna midagi parata. mitte midagi muuta. aga ometi jäävad need ebainimlikud kannatused ja valu, mida inimesed on pidanud üle elama päevadeks piltidena mu silme ette ning mõtetesse painama. ma ei oska end selle eest ikka veel kaitsta.

öösel nägin unes, et olin kuskil, kus oli palju inimesi. mingil hetkel tekkis inimeste hulgas ärevus ja rahutus ning kogu inimmass hakkas ühes suunas liikuma. kuulsin kuskilt, et venelased on jõudnud juba Tartusse ning on peagi Tallinnas. mind haaras täielik hirm ja paanika, kus mu lapsed on. kas julgen jääda nendega koju või peaksin minema kuskile mujale. kartsin, et meid võidakse lahutada. et nad rebitakse mu käest ära.

ärkasin üles. magu valutas. puusaliigesed. põletav pissihäda. nagu põiepõletik. kael oli kange. pea tuikas. süda paha. mul oli tunne, et polnud kohta, kust poleks valutanud ning olemine oli tinaraske.

hommikul, kui Käpik kell pool seitse silmad avas ja meile suurelt ja õnnelikult kahele poole naeratas. nagu ainult beebid seda oskavad. siis vaatasin teda ja meest hoopis teise pilguga. teate ju küll. täpselt nagu alati peale selliseid lugusid ja unenägusid. tohutu rahu ja tänutundega.

mõtlesin, kas eile õhtune Plekktrumm ja see, kuidas ja mida Nora Pärt rääkis. kas see ehk natuke pehmendas ja tasakaalustas eelnevat.
aga vist mitte. kuigi ta mõjus mulle nagu teraapia. nagu soe ja rahustav käsi, mis paitab. soovisin, et oleksin saanud teda kuulata veel ja veel ja veel. ometi muutis see mind teistpidi ka väga kurvaks. mõtlesin samaaegselt, et seda jääb väheks. selliseid inimesi ning suhtumist jääb ilmselgelt väheks, et maailma päästa.

mis tähendab, et võib-olla vastupidu. too killuke headust ja armastust sinna kurjuse ja vägivalla otsa mõjus hoopis nagu hüüdja hääl kõrbes. nii jõuetu ja vaevukuuldav. et võimendas kogu seda koledust ja lootusetust mu sees veelgi.

mis omakorda tõi meelde, et ema rääkis, et pessimist näeb surnuaias riste ja optimist plusse. ja et Andrus Vaarik ütles kunagi ühes usutluses, et selles maailmas jäävad ellu need, kes suudavad kohaneda.
njah. ma nüüd ei teagi, mis saab.

Monday, September 26, 2016

Ooooo

"Mõtlesin, et sa vist ei küsigi seda mitte kunagi. muide, kas võiksin siis juba su nime ka endale saada?"
"Nooo, kohe nii palju...."
"Jäägu see siis mu elu viimaseks rumaluseks."

"Mmm, joome selle peale ühe sooja tee..."

Saturday, September 24, 2016

Pööripäeval

Ilutegija: Gerli Merisalu
...me oleme kahekesi keerulised
ja
iga lihtsus selle sees teeb õnnelikuks...

Friday, September 23, 2016

Kodukakandid


Pääsu-Beebi on oma elu esimeses palavikus ning me pole seepärast mõned päevad toast välja saanud. täna hommikul läksin alt postkastist lehti tooma. lükkasin trepikoja ukse korraks lahti ja tõmbasin suure sõõmu värsket õhku: see oli nii rammusalt kosutav ja lõhnas nagu....vabadus.