Sunday, June 25, 2017

Sego

Tuul on täna nii tugev, et lipp tahaks nagu lendu tõusta. punane õhupall ja väike Oskar tulevad meelde. äkki sellepärast, et loen Neverlandi.
Eile järsku mõtlesin, et kui autorit ei teaks, siis eestlase tunneksin vist juba tekstist ära. Midagi on neis/meis midagi ikka sarnast, kuigi ma veel ei oskaks öelda, mis see täpselt on, mis reedab.

Thursday, June 22, 2017

Klient on printsess

Käisin eile koos Suveplika ja Pääsuga auto ülevaatust tegemas. jätsin auto sinna ja käisime vahepeal lähedal asuvas poes, aga tagasi jõudsime ikkagi pisut liiga vara. mis tähendab, et vaatamata sellele, et ma mõnda aega vastu punnisin, räägiti meid lõpuks ikkagi nii seitsmeks minutiks sinna pisikesse klaasist kuubikusse ootama.
teadagi, väikese lapsega, või siis vähemalt Pääsuga küll, pole sellised mõned ruutmeetrid, kus aega veeta just meelakkumine. sel ajal, kui mulle ülevaatusest üle vaatust anti ning ma arvet maksin, andis Pääsu oma ahistamisest veidi kõvemahäälselt märku. mitte just ülemäära häälekalt, aga siiski piisavalt arusaadavalt, et ruumis viibinud teine mees, kes teab mis põhjusel siis täpselt, kas suurest südamest, kliendisõbralikkusest või siis hoopistki madalast valulävest tingituna Pääsut lohutama tõttas ning talle oma nutitelfonist taskulampi näidata üritas ning männikäbi pakkus.

kahjuks ta muidugi ei võinud teada, et tegemist on laps-misantroobiga. õnneks sai arve aga enam-vähem samal hetkel makstud ning me kõik pääsesime. kes millest. aga Suveplikale tegi see taskulambi asi veel millegipärast pool õhtut nalja, ta küsis mult hiljem vähemalt paar korda, et nägid mis see onu tegi ja siis ise naeris jälle. täna hommikulgi rääkis seda veel Giovannile.

aga isenesest mõjus selline mehelikult kohmakas lähenemine last aidata väga nunnult. kui meeste puhul käib armastus kõhu kaudu, siis naiste Achilleuse kand on sageli laps(ed).

Wednesday, June 21, 2017

Vanus

Loen Eesti Suuri Armastuslugusid. Ludwig Treffneril on väimees. keegi mees, kelle perekonnanimi on sama, mille mu sõbranna oma mehelt kaasavaraks sai. ja siis on veel seal keegi teine samanimeline mees, kes kodu kihelkonna koori tippu viib.
ma tean, et ka tema tuleb Lõuna-Eestist. helistan kohe, kuule, loen siin praegu Eesti Suuri Armastuslugusid, kas sa tead...

nii põnev.

Thursday, June 15, 2017

Suvekuningriik rockib.

just sellised päevad ongi elus lust ja lillepidu. anult ole, hinga ja naudi. õhtuks oled sest rahust ja ilust purjus.

Tuesday, June 13, 2017

Vihmaristsed



Kui mul endal on hea, siis mul on hea. kui vaatan lapsi ja nendel on hea, siis ma lihtsalt sulan. vahel võin nutma ka hakata. mu enda hea kahvatub selle kõrval.
on selline eraldi liik tundeid ja rõõme, mida pole võimalik seletada. seda saad kogeda ainult ja ainult siis, kui sul on lapsed.                                                  

Monday, June 12, 2017

Cornwall

Võitlesin ikka üsna visalt, et Doktor Martinile mitte näppu anda, aga nüüd on see ikka läinud. lisaks olen seriaali mõnel hommikul Giovannile kiitnud, kui ta veel kodus juhtub olema, talle möödaminnes õhinal tegelasi tutvustaud, näed see ongi see ja see on see. ning aeg-ajalt õhtuti üht koma teist talle sellest ka jutustanud. mis päädis siis täna hommikul sellega, et tundus, et ka Giovanni ei saanud hästi kodunt minema. lõpuks ta ikka kangutas end poole pealt püsti ja läks, aga tundus, et see nõudis talt pisuke tahtejõudu.

praegu tuli meelde ja vaatasin järgi, et kus see filmitud on, sest loomulikult on seriaali silmanurgast jälgides tekkinud arvestatav soov seda kohta külastada. ilus on seal, kas pole? aga kui ma midagi või kedagi sealt endale tahaksin, siis tädi Ruth'i. selline inimene võiks meist absoluutselt igal ühel tagataskus olla.

ning see pole veel kõik. tööpäeviti on nüüd veel õhtuti ka Downton Abbey, mida ma lihtsalt pean nägema. sel aastal olen jõudnud koguni nii kaugele, et mul on terve aeg paber ja pastakas näpu vahel, et tabavad ning meeldivamad ütlemised kiirelt üles kribada, sest need on inglastel kohati lihtsalt võrratud.

Friday, June 9, 2017

Maalehest inspireerituna

Uuringust "Eesti ühiskond kiirenevas ajas" tuli selgelt välja, et on palju inimesi, kes tahaksid oma aega hakata aeglustama. nad tahaksid uuesti seda keskkonda, kus saab inimlikus mõõtmes ka ennast leida ja ennast avaldada, rääkis Marju Lauristin eilses Maalehes.

lugesin seda ja küsisisn Giovannilt sama küsimust juba mitmendat korda viimaste kuude jooksul, et kuidas on võimalik, et aega vähemaks on jäänud? pole ju?

ok, on inimesi, kes peavad õhtuti kauem tööl olema. paljud neist käivad tööl vahetustega, mis tähendab, et neil on ka siiski ka vabad päevad. ok, on kindlasti teatud hulk inimesi, kes elavad sellisel vaesuse piiril, et peavad ellujäämise nimel rabama mitmel töökohal. aga nemad jätaks ma siinkohal välja, see on eraldi teema.

ok, ka sellega olen nõus, et võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga kulub paljudel vanematel enam aega, et omi lapsi autoga lasteaeda, kooli või huviringidesse vedada. kuid mulle tundub, et ka see on peamiselt pealinna probleem. vaevalt, et see teema ka väikelinnades nii suurt hulka lapsevanemaid puudutab.

mis siis veel? millele veel rohkem aega kulub, kui aastaid tagasi? ostukeskused? veel midagi?
aga see kõik on jällegi inimese enda eelistused ning valik(ud).

samas, võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga, kus kogu pesu pesti käsitsi. samuti nõud. voodilinu keedeti pliidil tohutu suures potis. polnud robottolmuimejaid ega -muruniidukeid. lastel olid mähkmed. poodides ei müüdud valmistoitu, mis tähendab, et sul polnud võimaluski vähemalt mõni päevgi kergemalt toidu valmistamise osas üle elada. süüa tehti alati kodudes. ning ringi liikumiseks olid paljude jaoks vaid bussid ja rongid.

peaks kogu see määratu aeg tänapäeval tegelikult inimesele ju hoopiski kätte jääma. kes mäletab, see ometi tu teab, millise to-hu-tu aja see kõik röövis. selle järgi tundub mulle, et aega peaks pigem üle, kui vähemaks jääma. millest see mõiste kiirenev aeg siis õigupoolest kokku tuleb?

isiklikult näen sellele probleemile vaid üht selgitust: kõiksugused nutiseadmed ja arvutid, millele kulutatav aega röövib tunde. see pidev nende vahel tõmblemine, mis loob kokkuvõttes tunde, nagu aega õieti polekski. aga palun väga, niipea, kui kui ma eile arvutile või telefoni näppisile vähem aega kulutasin, said nagu möödaminnes puhtaks mu kodu aknad, pesud pestud ning isegi triikimata riiete kuhi on kontrolli all.

aega on tegelikult oi-kui-palju, kui inimesed vaid netisõltuvusest vabaneda suudaks.

kas tegu pole järjekordse pseudoprobleemiga, küsiksin mina.